Burj Khalifa avati 5 aastat tagasi. Reportaaž maailma kõrgeimalt avatud vaateplatvormilt
Toomas Vabamäe nendib, et maailma kõrgeimalt avatud vaateplatvormilt avanev panoraam on avar, kuid üheülbaline.
Uksed sulguvad ja läheb päris pimedaks. Vaikselt taustal tilisenud viisi asemel lajatab kõlaritest vali araabiapärane muusika, väikese ruumi kohta isegi liiga valjult, ning kõikjal löövad plinkima neoonsinised tulukesed. Kuna seinad ja lagi on kaetud peeglitega, pole aru saada, kust valgus täpselt tuleb. Tulukeste kolonnid liiguvad leegionidena risti-rästi, kord suuremana, kord väiksemana, kord kiiremini, kord aeglasemalt. Tänu lõpmatutele peegeldustele avaldab see suisa hüpnotiseerivat mõju, ruum tundub siniseid täpikesi triiki täis olevat. Ekraanil vahelduvad numbrid algul üha kiirenevas, siis taas aeglustuvas tempos, kuni peatuvad 124 peal. Muusika vaikib, uksed avanevad ning ere valgus otse prahvatab liftikabiini, täites viimasedki nurgad lõunamaise päikesepaistega.
Tere tulemast Burj Khalifa 124. korrusele, 450 meetri kõrgusele! Vähem kui minutiga tõusis maailma kiireimaks nimetatud lift maailma kõrgeimas hoones asuva maailma kõrgeima avatud vaateplatvormini. Kell on 10 hommikul ja platvorm turiste juba täis.
Reklaam kuulutab, et tipuskäik võtab aega umbes tunni — aga mida seal nii kaua teha? Esiteks katab silmapiiri nähtavust piirav sumu. Väidetavalt pidavat tornist nägema kuni saja kilomeetri kaugusele, minu silmaring piirdub ehk kolmekümnega. Teiseks puuduvad Dubais, erinevalt Euroopa või Ameerika metropolidest, üldtuntud orientiirid. Ainult Burj Arabi, maailma ainsa seitsmetärnihotelli valge purje kujuline siluett terendab läbi uduvine. Lähivaated on muidugi selged. Tänavatel liikuvad autod on nagu tikuväävlid, metroorong — tikk ise (vaata pilti paremal). Üksikuid inimesi ei eralda silm üldse, nad on ju minust poole kilomeetri kaugusel.
124. korrus on kõrgeim, kuhu Burj Khalifas publikut lastakse. Hoone ise aga ulatub veel ligi 400 meetrit kõrgemale, enamiku sellest täidavad luksuslikud korporatiivsviidid. See-eest on 124. korrus peaaegu tervenisti publiku päralt. Kaks kolmandikku perimeetrist moodustab maast laeni akendega galerii, avatud vaateplatvorm hõlmab umbes kolmandiku. Avatuse muljet seal küll ei jää — massiivsete metallraamidega klaassein on oma nelja meetri kõrgune, ülalt katab platvormi hiiglaslike mastaapidega ribakardin. Aga õhk on platvormil ehtne, mitte konditsioneeritud. Muide, temperatuur torni jalamil ja tipus pidada kuus kraadi erinema.
Vaevalt 40 minutit pärast lifti liikumahakkamist olen taas nullkorrusel tagasi. Käia maailma kõrgeimas hoones — tehtud!
Tegelikult õnnestus mul seal käia koguni kaks korda, umbes 12tunnise vahega. Kui vaateplatvormi külastamist kavandasin aegasti ette, siis pääsust Burj Khalifa 122. korrusel asuvasse restorani At.mosphere ei osanud ma unistadagi. Ent meie võluval “grupijuhil” Taina Erkkiläl õnnestus sinna kohad kinni panna ja kuna ürituse eelarve seda võimaldas, saidki viis autoajakirjanikku nautida õhtusööki maailma kõrgeimas restoranis.
Esimene mulje polnud just parim — Ida-Euroopa päritolu ettekandjaneiud olid hajevil ja “unustasid” meid mitu korda lihtsalt ära. Ent ülemkelner oma sarmi, asjatundlikkuse ja vaba, kuid äärmiselt viisaka suhtlemisega hajutas umbusu paari sekundiga ning edasi jätkus meil ainult ülivõrdeid. Ka toitude aadressil. Mis pole ime, sest peakokk on uusmeremaalane Dwayne Cheer, kes oma varasemas karjääris 13 aastat Michelini tärniga restoranides töötanud.
At.mosphere’i hinnatase on kooskõlas koha eksklusiivsusega — tass teed maksab 25 dirhamit (5.60 €), põhiroogade hinnad algavad 240 dirhamist (53 €). Ja kui päris hulluks minna, siis veinikaardi tippartikli eest tuleks välja laduda 8000 dirhamit (ligi 1800 €).
Artikkel ilmus 19. veebruaril 2012
