Donetski roosilised reisimuljed
“Missuguse normaalse inimese reisisihiks on Donetsk?” imestasid mu sõbrad, kui teatasin oma kavatsusest juba kolmandat aastat kevadel Ukrainasse sõita. “Kiiev, Odessa, Lvov – need on arusaadavad, aga Donetsk?”
“Hulk inimesi sõidab lähiajal Donetski,” vastasin mina. “Iseasi muidugi, kui normaalsed nad on.” Pidasin silmas jalgpallihulle. Minu reisi ajal just valmistuti nende tulekuks, sest Donetsk oli koos Kiievi, Lvivi, Harkivi, Varssavi, Wrocławi, Poznańi ja Gdanskiga EURO-2012 võõrustajateks. Kuid mina ei läinud Ukrainasse jalgpalli tõttu. Mind ja soome kolleegi Tainat oli kutsutud iga-aastasele Ukraina väikeloomaarstide kongressile.
Donetski lennujaamas ei õnnestu meil pagasi kättesaamiskohta leida. Selgub, et pakid jäeti lennujaama ukse kõrvale kärusse, kust siis igaüks oma välja otsis.
Läheme lennujaama ette ootama ja tõrjume taksopakkujaid. Kolleeg Vlad, kes on lubanud meile vastu tulla, helistab ja küsib, kas me oleme Nõukogude Liidus või Euroopas. Ma ei saa küsimuse mõttest aru ja vastan igaks juhuks, et Euroopas (Ukraina on ju Euroopa, ehkki Vlad odessalasena peab Donetskit võib-olla N Liiduks). Selgub, et oleme vanas terminalis, mis näeb tõesti välja nagu mõni vana veneaegne – seest ebamäärane ja hämar ning väljaski valgustamas mõni üksik lamp.
Kõrval särab aga Euroopa oma täies hiilguses – valgustatud, aga poolvalmis. “Nojah, jalgpall algab ju kahe nädala pärast,” on seletus hilisõhtustele remondi- ja ehitustöödele uues terminalis.
Elame hotellis Viktoria. Hommikusöögilauas kümnendal korrusel krabavad kärmed ettekandjad taldriku su nina eest samal hetkel, kui oled viimast palukest suhu pistmas, hetkeks lauale üksi jäetud kohvitass haihtub sekunditega ja kui buffet’s toitu valid, korrutab dresseeritud tütarlaps kõigile dranniki s smetanoi, s jablokoi, s mjasom. Kogu personal valdab mingil määral inglise keelt ja on väga sõbralik ja abivalmis. Üks teenindajatest üllatab mind koguni lausega “Kohvi saab siit” või midagi säärast. Selgub, et ettekandjana leiba teeniv noormees on elanud kunagi Eestis, ja ta kasutab kõigil järgnevail päevil juhust, et meile “head isu” soovida.
Kesklinna tuleb sõita trammiga. Pileti saab konduktorilt ja see maksab 1,5 krivnat (0.14 senti). Trammis tõmbab kohalik artist lõõtsa, akna taga vilksatavad sirelid, õhus on äsja sadanud vihma lõhna ja ma ei saa üldse aru, miks ma varem Donetskisse pole kippunud.
Kesklinnas on 1936. aastal valminud ooperi- ja balletiteater, kus mängitakse “Tuhande ja ühe öö muinasjutte”, “Boheemi” ja “Carmenit”.
Keskväljakul viipab meile onu Lenin. Teisel väljakul on salapärase Artjomi (Artem) kuju, kes vaatab meie peale karmi, minu meelest revolutsioonilise pilguga. Pärast pikka pusimist leian internetist, et Fjodor Andrejevitš Artem-Sergejev oli Donbassi revolutsioonilise liikumise tegelane. Internet pakub hulga rohkem infot Artjom Sergejevist, kes on vene jalgpallur ja mängib praegu Kirovi Dinamos.
Igal ajastul omad kangelased.
Jalgpallistaadion, Donbass Arena avati augustis 2009 ja on muidugi linna au ja uhkus, aga sinna meid ei lasta. Staadioni ümber on tiikidega park. Ühe tiigi äärde on hotell Viktoria sättinud oma restorani, kus on hinnad küll nagu Tallinnas (467 krivnat kahe klaasi veini ja kahe õlle, kahe eelroa, ühe uhhaa ja ühe lambašašlõki eest), aga pakutakse see-eest vapustavalt head lõhetartari ja uhhaad ja ettekandja Tatjana on niivõrd suurepärane, et palume kaebuste ja ettepanekute raamatut ja kirjutame sinna mitmekeelse ülistava tiraadi.
Pargi servas demonstreeritakse uhkusega kõikvõimalikke võidukaid sõjamasinaid eri ajastutest. Teine, 2001. aastal rajatud park on seotud Donbassi ajaloo ja metallurgiaga, täis metallskulptuure, millest igal oma lugu. On kujusid “Meistri ja Margarita” ainetel, on jalgpallliga seotuid ning muidugi rauast roose. Roos on ju Donetski sümbol.
Kesklinnaga tutvumine ei võta palju aega. Kahe kilomeetri pikkusel Puškini tänaval on populaarsemad restoranid ja kohvikud. Piramida on sisekujunduslikult veidi eklektiline Egiptuse ja vana-Ukraina segu.
Iidseid savikanne kopeerivad nõud ja vanad pressrauad kõrvuti, aga atmosfäär on mõnus ja köök hea. Väljas saab istuda lehtlasarnases varjulises aiakeses, kus puud varjavad keskpäevase palava päikese eest, õhtul aga saab tõmmata ümber sooja pleedi. Sööme ikka ja jälle drannikuid (kartulipannkooke), vareenikuid, pelmeene ja ei saa ega saa neist isu täis. Kõrvale pakutakse miskipärast rohkem Gruusia veine kui ukrainlaste endi omi. Kuid needki saavad ära maitstud.
Kolme päevaga saab Donetsk praktiliselt nähtud, ka suhteliselt tolmused ja asfalteerimata kõrvaltänavad, kus uhiuute raudväravatega losside kõrval seisavad vanad pleekinud, õitsvasse aeda uppunud hurtsikud. Loomulikult on käidud ka turul, mille suur kauni kupliga paviljon on vaatamisväärsus omaette. Turuhoone on seest aga praktiliselt tühi. Ühel letil müüakse küll pulmakleite ja teisel toiduaineid. Siiski, ülemisel korrusel leiame maitseainete leti, mis oma hõrkude lõhnade ja malbe usbekitarist müüjaga paneb pea ringi käima.
Ostame mitmesuguseid segusid ja kujutame endale elavalt ette, kuidas idamaine hõng meie põhjamaistes köökides heljub.
Kuna sõidame Kiievisse rongiga, siis ei jää külastamata ka raudteejaam. Uus jaamahoone on tuttuus ja peaaegu tühi.
Segadusse sattunud turistide juhendamiseks on igal pool univormis kodanikud, kes reisijaile teed juhatavad. Ka inglise keeles. Ka eelnevatel Ukraina reisidel olen märganud, et isegi ukraina ametnikud ning jaamatöötajad on väga ebasovetlikult kenad ja abivalmid.
Soome kolleeg on aga kõige enam üllatunud tänavapildist, kus ülikõrgetel stiletto-kontsadel tipivad kallites brändirõivastes naisinimesed ja meesinimesed tunduvad eranditult ajavat megakallist maasturit. Ja just enne on olnud kohalikega juttu vaesusest, hindadest ja palkadest. Meie küsimuse peale, kuidas see võimalik on, kehitab ukrainlasest loomatohter õlgu ja ütleb: “Laenu peale ostetud.”
Donetski nime andis aga linnale Nikita Sergejevitš Hruštšov, kes olla isegi seal nooruses elanud. Destaliniseerimise käigus muudeti Stalino nime kandnud linn Donetskiks (ei aidanud seegi, et “stal” on vene keeles “teras”).
