Esimest korda jõudsin Los Angelesse sajandi algul ja Eestimaa südatalvest. Ka Californias oli jaanuaris jahe, kuid siiski piisavalt soe, et käia ringi särgiväel. Mäletan neoonreklaamide kuma, puulehtede läikivat rohelust ja õrna lillehõngu, mis kattis kogu hiigellinna ka pilkasel öötunnil. See lõhn oli äärmiselt kütkestav, kuid ka ebasiiras; selles oli midagi rahutukstegevat.

Aastate jooksul olen LAsse läinud korduvalt ja alati on LA jäänud mulle enigmaks. Võib-olla tuleb see tema tohutusest – koos äärelinnadega laiub „Greater Los Angeles“ ju 12 516 kuumaval ruutkilomeetril ehk ­veerandi Eesti suurusel maa-alal. ­

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: