Hiina hamburger Himaalaja kohal
Air China on Hiina suurim kommertslennukompanii, mille kodulehel jääb kõigepealt silma esimese klassi uute mugavate istmete reklaam. Nende superluksistmete kohta ei oska ei mina ega keegi teine minuga ühel lennul reisija midagi kosta, kuna meie lennul ei olnud esimeses klassis mitte ühtegi reisijat. Üldse on Kathmandu-Lhasa vahel liiklev seltskond veidi tavapäratu ja omanäoline, jagunedes valdavalt kolmeks: valged turistid, kel on õnnestunud endale sahkerdada dokument nimega Tibet Travel Permit (olematu paber, mis võimaldab legaalset Tiibetisse sisenemist), buda mungad ja rikkad Tiibeti/Nepali inimesed, kes naaberriiki väisavad.
Kathmandu-Lhasa liinil on nii suurel riigil nagu Hiina võimalik näidata oma tegelikku võimu - olles ainuke sel liinil opereeriv lennufirma, on nad kehtestanud monopolile kohased kõrged hinnad. Kuid kui tahad kiiresti liikuda ja lennata (sama vahemaa autoga võtab vastavalt 3-5 päeva aega), siis tuleb muidugi leppida ja virisemine ega tingimine siin ei aita. Air China suguse lennundushiiglase esimene suursugune sära kadus minu silmis aga hetkel, kui enne lennukile minekut pidime me lennuki külje alla laotud sumadanihunnikust enda kotid-kohvrid tuvastama ja need siis vastavale ametnikule, kelle tööülesanne näis olevat valitsen-maailma-näoga seista ja ülimat armulikkust üles näidates kohvreid lennukisse tassida, üle andma.
Air China nagu kogu Hiinagi on aga täielikult Pekingi 2008. aasta olümpiamängude lummuses. Lennuki teleriekraanil oli vaevu mahti näidata turvainfot - nii suur oli soov teha promo tulevasele suursündmusele. Aga seda ei saa pahaks panna, seda enam, et info oli osalt ka ingliskeelne. See on suur asi, sest inglise keelt Hiinas kohata on raskem kui sundida jakki läbi nõelasilma ronima. Näiteks Lhasa lennujaama infolauas ei rääkinud mitte ükski inimene sõnagi inglise keelt.
Lend ise oli omaette kogemus. Kõrgmäestiku tingimustes lendamiseks kasutatakse eriväljaõppe saanud piloote. Rohkem kui kolme tuhande meetri kõrgusel mägede vahel asuv lennuväli nõuab iga ilmaga maandumiseks tõelist meisterlikkust. Paraku "unustati" reisijaid hoiatamata ka selle eest, et kõrgmäestiku lend ja sealsed turbulentsid on midagi muud kui tavaline lennureis. Tihedatest pilvedest ja õhuaukudest läbisõitmine pani lennuki niimoodi rappuma ja vabalangema, et ma arvan end olevat lennuki ainukese naisinimese, kes pidevalt kriiskavalt ei kiljunud. Ja mitte seepärast, et ma poleks kartnud - lihtsalt minu hämming, et kas see ongi nüüd lõpp, oli nii suur, et ei märganud kiljudagi. Ainukesed, kes tundusid olukorda tõsiselt nautivat, olid Austraaliast pärit kajaki-mehed, kes naersid valju mörina saatel ja avasid veel mõned õlled. Lennukiteenindajad aga suhtusid asjasse külma rahuga ja nende nägu reetis, et nad on selliseid turbulentse varemgi näinud ja mitte vähe. Kui turbulentsipiirkonnast välja saime, siis vabandati viisakalt "ebamugavuste pärast". Nojah, ebamugavus on selle kohta muidugi väga pehmelt öeldud...
Kui tuli söögijagamise aeg, oli jälle kord aeg hämminguks - pakuti kõige ehtsamat hamburgerit. Lihaga. Ilma valikuvõimaluseta. Arvestades, kui palju on selles Aasia piirkonnas taimetoitlasi, ei olnud see kindlasti mitte kõige arukam valik. Minu kõrval istunud kaks buda munka lükkasid vaikse põlgusega toidu kõrvale ja neid, kes samamoodi käitusid, oli palju. Stjuardessid ei näinud ka erilist vaeva, et midagi vabanduseks ütelda.
Lennuk maandus aga pehmelt ja Lhasa modernne ja mugav lennujaam pani äsj ased vintsutused vähemalt hetkeks unustama. Tagasi Kathmandusse sõites enam oma seljakotti lennukikülje alt tuvastama ei pidanud. Mis pani mind mõtlema, et ehk ei olnuki see Air China isetegevus, vaid mingi kohalik Nepali-poolne aps, mida selles kaootilises ühiskonnas ikka juhtub.
