Sõidan Inglismaale, ­täpsemalt Liverpooli ja Walesi ­kanti poolkogemata just selleks ajaks, kui potisoenguga Boris John­son saab peaministriks. Raadio­uudistes öeldakse Johnsoni nimi alguses välja, aga edaspidi öeldakse vaid Bojo ja Bojo. Boudžo. Uudistele järgnevates intervjuudes ja analüüsides ei varjata oma irooniat ja isegi vastumeelsust selle Brexiti sümbolkuju vastu. Keegi ei hõiska, aga ei näe ka mingit erilist meeleheidet, nagu juhtus Trumpi valimisvõidu puhul USAs. Britid võtavad üldiselt asja rahulikult, nagu poleks midagi erilist juhtunudki.

Nii et Ühendkuningriik, või täpsemalt suuresti Inglismaa, tahab Bojo meelest Euroopa Liidust, kuhu UK pole täielikult kuulunudki, välja astuda. Tegelikult on Liidu positiivne mõju isegi isepäisel Inglismaal silmanähtav. Tänaval naljalt keegi ei suitseta, sest sigaretipakkidel on kohustuslikud koledad pildid ning sigareti enda ostminegi on võimalikult ebamugavaks tehtud. 

Avalehele
0 Kommentaari