Kabulist, armastuse ja vihkamisega
Üks eesti kolonel saadab mulle südamliku meili. Ta kirjutab juhtimisteooriast, mis pakub välja selgituse inimeste käitumisele uutes olukordades. Esimene reaktsioon uuele on negatiivne, sellele järgnevad vastutöötamine, passiivsus, tundmaõppimine ja lõpuks kaasaminek. Ja seda kuni uue muudatuseni.
See teooria passib päris hästi Kabuli elu kirjeldamiseks. Tagasi mõeldes oma esimestele päevadele Afganistanis, siis olin tollal ilmselt kerges šokiseisundis. Seejärel konutasin pikemat aega võõrastemajas, tundes end siinses keskkonnas võõrkehana. Mõne aja pärast asusin uurimisretkele, mis kestab ilmselt veel pikka aega. Ehk saabub kord ka leppimine?
Euroopalikke termineid kasutades ei ole Kabul ju tegelikult linn. Infrastruktuur teeb esimesi arglikke samme: prügivedu, ühistransport, veevärk, elektrivõrk jne. Ainult laiad tänavad lasevad aimata, et algne linnaplaneering on tehtud heas usus areneda. Kunagi olid avenüüd ääristatud ka puudega, mis aastaid tagasi turvakaalutlustel (snaiperitel mugav passida) või lihtsalt hoolimatusest (hea ahju toppida) maha on võetud.
Ja ometi oli Timuriidide viimane suur vallutaja Babur 1504. aastal Kabulist nii lummatud, et ei hävitanud seda oma võidukäigul Indiasse. Veelgi enam - tema surnukehagi on maetud siia, armastatud linna. Tuntud Afganistani ajalooekspert Nancy Hatch Dupree kirjeldab oma 1977. aastal väljaantud raamatus paiku, mis nüüdseks kaardiltki kadunud. Kus küll asusid kõik need teemajad, stuupad ja sünagoogid?
Minu lemmikpaik Kabulis on Murad Khane - ainus kvartal, kus on veel säilinud paarisaja aasta vanused majad. Ülejäänu kerkib aegapidi varemetest: savionnid vahelduvad fantaasiarikka narkobaroki ning tüüpilise klaasi-betooniga.
Kabuli teatri naisdirektor Gul, kes teeb üüratuid jõupingutusi hoone ülesehitamiseks, räägib mulle, et 1970ndatel kujutas Kabul endast kaunis moodsat linna. Enamik õpetajatest ja riigiametnikest olid naised, kanti euroopalikke riideid (sh T-särke, džiine ja põlvini seelikuid), kohvikutes mängis jazz, tänavatel vurasid trollid...
Sõda hävitas Kabuli füüsiliselt. Mägede vahel otsekui kausis paiknev linn oli suurepärane pommituslava mudžahiididele. Taliibid aga võtsid üles trolliliinid; olen kiiganud üle kõrge müüri roostetavate trollide surnuaeda. Näib, et viimased aastakümned hävitasid Kabuli ka vaimselt: on üles kasvanud terve põlvkond hariduseta inimesi. Samuti on naised ühiskondlikult areenilt taas praktiliselt kadunud ja tänaval kannavad nad reeglina ikka burkat.
Ometi toimub Kabuliski väike areng: lobudikesse on asunud internetikohvikud, terved armeed töölisi istutavad puid, rajatakse teid ja koristatakse prügihunnikuid (tõele au andes on järgmisel päeval hunnikud küll samas kohas tagasi). Stiihilisest ehitustegevusest - mille tulemusena on hakanud taanduma ka hullumeelsed rendihinnad - pole mõtet rääkidagi.
Tee Tadžikistani piiri lähedasest Kunduzist Kabulisse on ääristatud säravate tuttuute mastidega: käivad kõlakad, et järgmisest aastast hakkab Afganistan importima elektrit Kabulisse. Meile, kes me saame elektrit igal kolmandal päeval paar tundi, kõlab lubadus nagu muinasjutt.
Enne Afganistani pinnale jõudmist kirjutas mulle Kabulis elav ajakirjank Jean MacKenzie: "Sa hakkad seda linna armastama, olen selles kindel!" Mitte iialgi, ütlesin oma esimesel Kabuli-päeval. Täna ei ole ma sell es enam nii kindel: armastan mineviku-Kabulit ja vihkan tänast. Aga tuleviku-Kabul?
Vabakutseline ajakirjanik Õnne Pärl elab Kabulis alates märtsist 2006. Ta peab internetis ajaveebi "Kabuli päevik" aadressil http://qnne.blogspot.com/
