Kadaka turg nüüd ka Sydneys
See polnudki nii ammu, kui Soome ühepäevaturistid Tallinnas Kadaka turul tunglesid. Neile oli see kodu lähedalt leitud eksootika, Helsingis midagi sellist polnud. Ja hindu ei andnud kodumaistega võrreldagi. Pärast turiste meelitanud atraktsiooni asendamist supermarketiga kadusid sealt ka soomlased.
Sydney Paddy’s Markets paikneb üle kogu kvartali laiutava neljakorruselise Market City-kaubanduskeskuse soklikorrusel. Sisenejat võtavad vastu hämarad kaubalettide vahel vonklevad käigud. Aknaid ei ole, laes kumavad plekist kuplites elektripirnid ja ventilatsiooni asendavad igasse ilmakaarde avanevad päratud uksed. Kaupa on kitsukestesse boksidesse pressitud nõnda palju, et maja juba hommikul vallutavale turistidemassile jääb hädapärast ruumi vaid sedavõrd, et käsi taskusse raha järele mahuks.
Sydneys elavad noorema põlve eestlased ütlevad, et neil on nüüd Kadaka turg, mida Tallinnas enam pole. Tõsi ta on, sarnast on palju. Vaid üks oluline erinevus torkab silma: vene aktsendiga soome keele asemel kuuleb seal hiina aktsendiga inglise keelt. Müügilettide taga on pea eranditult hiinlased.
Pole ka ime. Paddy’s Markets asub Sydney südalinnas pisitasa üha laienevas Chinatown’is, mis asub mõneminutise jalutuskäigu kaugusel keskraudteejaamast. George Street, Sydney üks tähtsamaid äritänavaid, kus sõbralikult seisavad lähestikku vana raekoda ja Hiltoni hotelli sihvakas torn, jääb vaid kiviviske kaugusele.
Turg, mis on tegelikult üldse suurim omataoline Sydneys, on avatud neljapäevast pühapäevani. Seda reklaamitakse kui madalate hindadega ostukohta, mis on muidugi tõsi. Mõnegi riidetüki võib soetada kolmandiku kuni poole võrra soodsamalt kui mõnes Pitt Streeti nooblis kaubamajas. Puuviljade eest küsitakse kuni viis korda vähem kui harilikus supermarketis.
Ametlik selgitus kõlab, et rendipinnad on kasutuses vaid nädalalõppudel, mistõttu kaupmeeste kulud on väiksemad ja nad võivad müüa oma kraami odavamalt kui statsionaarsetes kauplustes. Ja et tihti müüakse soodushinnaga maha lattu liigselt tellitud kaupu või otsitakse turul lisaväljundit. Aga kiuslik uudishimutseja võib muidugi küsida, miks ei tunta seal kassaaparaate ega kaardimakseid ning ostude kohta ei anta tšekki.
Turul avanev pilt on sellegipoolest kirev. Valdavalt pakutakse muidugi kõike seda, mis turisti hulluks ajab, ehk bumerange, koaaladega särke, kängurunahku, aborigeenide käsitööd, Crocodile Dundee kaabusid jne. Igaüks kiidab oma kaupa kui genuine Australian souvenir’i. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kui ehk kängurunahad välja arvata, on keegi töökas hiinlanna kuskil Pekingi äärelinna vabrikus õmmelnud kõikidele toodetele külge sildi Made in China.
Kui on aga piisavalt aega turu lõputute lettide vahel seigelda, võib sealt leida ka midagi tõeliselt huvitavat, mis korvab kogu vaeva. Aga see on muidugi sama raske kui otsida nõela heinakuhjast. Igal juhul on tark siis ost ka kohe sooritada, sest see reegel, et mõtlen pisut ja tulen hiljem tagasi, siin ei kehti. Tagasihoidlikuma orienteerumisvõimega inimene ei leia seda kohta enam üles.
Turult ei puudu ka kõikidele Aasiaga seotud paikadele omased võluva naeratuse ja tugevate kätega masseerijad, kes näevad igaühes potentsiaalset klienti. Kui kael on kaupade vahtimisest kangeks jäänud, muljutakse see 10 dollari eest pehmeks. Või ka õlad ja selg. Aga siis tuleb juba juurde maksta.
