Kui poleks kooliajal kehalise kasvatuse tunnis köit mööda laeni ronimisest viilinud, ei oleks võib-olla asi praegu nii hull, mõtlen lehmanahast punutud ja tuhandetest pihkudest libedaks hõõrutud rihma külge ­klammerdudes. Üritan end ülespoole, nähtamatu ukseava poole vinnata, kust keegi sikutab teist, sama iidset nahkset köit, mis ümber puusade seotuna peab veidi tuge ja julgustust pakkuma. Jalad kobavad püstloodis kaljuseina, seljakoti rihm hõõrub käsivarre veriseks, all aga haigutab juba hulk meetreid tühjust. Enam ei tule kõne allagi, et lihased võiksid alt vedada. Lõpuks hakkab paistma kulunud ukseraam ning habemiku preestri naerune nägu.
« Avalehele 0 Kommentaari