Katmandu, Thamel
Juba kakskümmend aastat tagasi mõtlesin, et tore oleks kord öelda: kui kõik reisipäevad liita, olen aasta oma elust veetnud Indias (loen siia ka Nepali – kuigi omaette riik, siis ikkagi Buddha sünnimaa ja samal ajal ka üks hinduistliku kultuuri hälle). Nüüd siis Katmandus täituski aasta. See pole küll midagi, kui mõtlen oma sõbrale Hillar Terävale, kes alati hilissügisel kaob India poole ja tagasi tuleb alles kevadisel õiteajal. Nii visa India-rändurit ei tea ma teist. Sellest on juba üle tosina aasta, kui ta asus esimest korda sinnapoole teele. Raha polnud, sõitis veoautodega Bulgaariasse, edasi läbi Türgi ja Iraani, kus bussisõit väga odav. Tagasiteel ei tahetud teda enam Pakistani sisse lasta, öeldi: te peate esitama tõendi, et pole oma riigis tagaotsitav. Hillar sõitis tagasi Delhisse. Nädala pärast sai ta Tallinnast välisministeeriumi faksi – Eesti Vabariigi poolest võib see härra olla kus tahes, aga mingit tõendit me ei anna. Õnneks piisas sellestki ja Hillar pääses liikuma.
Mõnigi vahest mõtleb: kui raha pole – kuidas siis on võimalik nädalate viisi võõrsil elada? Kuigi ma ise nii minimalistlikku reisimisviisi ei harrasta, tunnen sel määral India olusid, et võin kinnitada: on võimalik. Sikhide templites, aga ka krišnalaste juures saab tasuta süüa ja soojas kliimas pole ööbiminegi eriline probleem. Hillar oli kord Kashmiris isegi pantvangi võetud, kuid kui kinnivõtjad nägid eesti passi, kihutasid ta hirmsate sajatuste saatel minema. Eks nad lootnud, et on kätte saanud mõne suurema ja rikkama riigi kodaniku, ameeriklase või sakslase.
Nüüd aga sellest reisist, mille jooksul täitus mu unistus: aasta Indias. Suurema osa ajast – paar nädalat – veetsin koos abikaasa Mariga üsna kitsukesel alal Thameli linnajaos Katmandus. See eurooplasele kõige õdusam elupaik Nepali pealinnas ei ole suur, pikuti ehk napp kilomeeter, laiuti kõige rohkem pool – siis tulevad juba vastu räpased majad ja auklikud tänavad, kuhu ei taha enam edasi minna. Vaid ühes suunas – kuningalossi poole – läheb lai asfalttee, kuid see on jälle liiklusest nii üle koormatud, et kui on tahtmist külastada palee peavärava eest algavat lühikest, kuid kõige luksuslikumate antikvariaatidega äritänavat, siis on igal juhul õigem takso või vähemalt jalgrattarikša võtta.
Kui olin lennujaamas meile mõlemale kolmekümne dollari eest Nepali viisa lunastanud, piiras meid väljas ümber taksojuhtide ja hotelliagentide käratsev jõuk. – Kas konditsioneer on? – Pearaputused. Aga üks taksomees trügis esile. – Kas töötab ka? – Algul tundus, et konditsioneeri poleks vajagi, siis aga sõit aeglustus ja korraga nihkusime vaid tollhaaval edasi tõelises tolmupõrgus, millest ilmus aegajalt nägusid, käsivarsi, jalgrattaid ja autode külgi. Veidi aja pärast oli pilt jällegi täielikult muutunud: üsna õdusad poed, restoranid, rahavahetuspunktid, turismiagentuurid, tänaval palju valgeid inimesi, kauplused, mida vaateakende järgi võiks esimesel pilgul pidada vaibapoodideks, tegelikult aga spetsiaalsed tankapoed, budistlike riidemaalide varamud, mu seekordse reisi peamine siht.
Üksikuid tankapoode on Nepali pealinnas mujalgi, ka vanalinnas, eriti Durbari väljaku kandis, kuid Thamel on selles osas parim paik. Teda ületab maailmas vaid Lhasa vanalinn, kuid sõit sinna on niivõrd kulukas, et seda võib endale lubada vaid korra või paar elus.
Lasime end viia keskmise hinnaklassi hotelli Garuda, mis on alpinistide lemmikpaik. Fuajees ja mujalgi seintel näeb palju temaatilist pildimaterjali, välja on pandud ka kõigi nende portreed, kes käinud Everesti tipus, ka meie Alar Sikk naeratab sealt vastu. Välisuksel seisev veidi võidunud vormis šveitser tervitab igal sisenemisel ja väljumisel. Tuba, mida pakutakse, on üsna avar, valgete krohvitud kiviseintega, keskel suur voodi, tõeline seksodroom.
Reisikohver tuppa jäetud, kiirustame ühte oma lemmikpaika Thamelis, suurimasse raamatupoodi Pilgrim Books. Juba tervitab mind tuttav müüja Akshail – endamisi kutsun teda Akseliks – ja ütleb, et on minu jaoks üht kui teist varunud ning hakkabki raamatuid letile tõstma. Veel keegi tervitab – see on ju Samuel, üks neist kahest ameerika kirjanikust, keda kohtasin paari aasta eest Dharamsalas ja kes kurtsid, et neil õnnestub oma raamatuid müüa vaid paarsada ja et nii ei ela USAs ära, küll aga Indias ja Nepalis.
“Eestlane,” naeratab ameeriklane tuttavlikult. “Kas oled pidanud ka nüüd siia kolima?”
“Esialgu tulen veel kodumaal kuidagi toime.”
“On su raamatute läbimüük siis suurenenud?”
“Ei, ennem vähenenud... ikka paarsada...”
Samuel vangutab pead.
Aiarestoranis, kus pakutakse imehead värsket granaatõunamahla ja savipotis küpsetatud kana, kuuleme kõrvallauast naishäälset eestikeelset juttu. Neil naistel on küll vaimseid huvisid, kuid minu seisukohast on nad veidi liiga ainult vaimsed, no selles vaimus nagu... aastaid tagasi käisime Aime Sügisega Pärnus loenguga esinemas. Tagasisõidul peatusime suure toidupoe ees. Mina ostsin ikka ühte kui teist, Aime aga kurtis nukralt, et tema ei leidnud mitte midagi, mis süüa kõlbaks: “Oleks kas või maltsagi...”
Naistelt kuulsime, et nad peatuvad samas nurga taga hotellis Lily ja et allkorruse väike samanimeline kohvik olevat kujunenud juba eestlaste kokkusaamiskohaks. Vaatamata rahvarikkusele oleks Thamelis üsna õdus kõndida, kui jalakäijate seas ei saaliks pidevalt kohalikke “musti mootorrattureid”. Nad on siiski ääretult osavad ja ma pole kunagi näinud, et keegi oleks nende läbi vähimatki viga saanud, rääkimata lausa allaajamisest, kuid päris ilma ehmatavate hetkedeta siin siiski ühelgi jalutuskäigul läbi ei saa.
Ühes suuremas tankaäris viipaski kaupmees tuttavlikult. Küsis kohe, mida me joogiks soovime. Külm koka tundus ära kuluvat. Viin jutu poliitikale: “Paar aastat tagasi nägin punaste lippudega miitingut. Palusin taksojuhil tõlkida. Kõnemees rääkis: – Me oleme vaesed, kellelgi pole autot. Kuningal on kümme autot. Võtame ära! – Nüüd hommikul lugesin hotellis ajalehest, et teie parlament võtnudki vastu otsuse kuninga varandus rekvireerida.”
“Jah. Kõik teavad, et praegune kuningas on sitt mees, aga teisest küljest jälle ikkagi tahaks, et oleks – kuningas. Siis on tunne, et keegi kaitseb sind ja hoolib sinust.”
Eelmisel Nepali-reisil kuningalossi ümbritsevast paksust ja kõrgest telliskivimüürist mööda sõites olin näinud ülal müüri peal liivakottide vahel laskevalmis kuulipildujatega sõdureid. Nüüd olin võinud veenduda, et nad on üha seal, kuid paistab sedamoodi, et valvavad kuningat juba kui vangi.
Kogu selle aasta jooksul, mis ma nüüd olen Indias veetnud, pole kordagi pidanud ilma üle kurtma, pole õieti tekkinud küsimustki, milline on ilm. Ikka ühesugune: sinitaevas ja päike särab, lõuna paiku võib-olla läheb natuke liiga palavaks... Indias on muidugi ka hoopis hullu ilma, lämbet palavust ja laussadu, kuid mitte neil aegadel, kui mina olen seal käinud – hilissügisel ja varakevadel, kui jälle meil on kõige koledam. Meie tankakollektsioon seintel täienes aina. Olin mitmele poole kauplustesse jätnud oma hotellitoa numbri ja nüüd hakati juba nii sageli tankarulle näha tooma, et riputasime toas olles mõnigi kord uksele sildi: MITTE TÜLITADA!
Raamatuvirnast libises välja saksakeelne “Guhjasamadzatantra: Das Tantra der Verborgenen Vereinigung”, eesti keeles siis: “Salajase koosolemise tantra”. See on ju raamat, mida olen püüdnud hankida veel enne seda, kui see ühtegi euroopa keelde tõlgiti! Väga kuulus raamat, budistliku tantra alustekst.
Kord oli Buddha oma õpilastega liikunud läbi radža Indrabhuti maade pealinna. Radža kutsus ta enda juurde ja rääkis: “Minagi tunnen hooti suurt igatsust valgustatuks saada. Palun õpeta mind! Ära ainult ütle, et peaksin kõigest loobuma. Mul on naisi, mul on häid sõpru, peame oivalisi pidusid, armastame luulet ja muusikat. Õpeta mind, kuidas naudingute kaudu valgustatuks saada!” Ootuspärane olnuks, et Buddha hakkab manitsema, kuid ei, ta ütles: “Oota, ma saadan oma õpilased eemale, sest nemad ei suudaks sellist õpetust mõista.”
Teadsin, et inglise keelde pole seda tantrat veel tõlgitud, küll on aga olemas saksakeelne tõlge 1989. astast. Nüüd siis hoiangi seda käes! Süvenesin ahnelt.Mõistsin üha enam, miks oli Buddha manitsemise asemel Indrabhutile õpetusi andnud – ta oli tundnud, et radža on peene meelelaadiga inimene, kes on suuteline sel viisil – naudingute kaudu – valgustatuks saama, ta ei klammerdu naudingute külge, kuid samas on tal suur usk seksuaalenergia võimesse üleneda ja peeneneda, mida tavaliselt ju inimestel ei ole – pigem kaldutakse tundma, et tegu on millegi tühise ja patusega.
