Kes laulab kilukarbis?
Juba neljandat aastat sai ette võetud minek Helsingisse Flow Festivalile. Festival ise toimus kaheksandat korda. Kõik, kes seal kunagi käinud, teavad, et see festival tähendab kolme päeva liiklemist kilukarbis, kus iga liigutusega kaasneb oht, et keegi sulle saba peale astub. Lahtiste jalanõudega flow’lised pidid küll vist pärast endale uued varbad muretsema. Aga sellel festivalil on igal aastal selline line-up, et ma võin küll vabalt selliste kontsertide nimel mõne päeva konservielu elada. Lihtsalt järgmisel aastal võiks ehk ka kilukostüümi selga panna: nii oleks mugavam rahva vahelt läbi lupsata.
Aga reisilugu algab ikka reisi algusest. Peaaegu juba sadamas, avastan, et see kõige tühisem pagasi osa – käekott dokumentide, raha, telefoni ja muu sellise pudi-padiga – on koju jäänud. Kuna sadamasse tuleb alati jõuda ju viimasel minutil, siis ära tuua ka enam ei jõua. Õnneks leidub siiski hea inimene, kes hommikul kell kümme otse voodist auto peale hüppab ja operatsiooni “kott” ellu viib. Sõbrannal on huvitaval kombel laevapiletid kaasas ja jõuame viimastena pardale ka. Linda Line’i laeval on jalgratastega inimeste jaoks eraldi sissepääs (punase vaibaga!), väga uhke. Nii minnes kui tulles oleme ainsad rattaga reisijad, nii et erilist tunglemist meie sissepääsu juures ei teki.
Laevasõit Soome on eksootiline nagu ikka: kohv ja võileib, Helsingi kaart (Kus me elame? – Lauttasaaril. – Oi, see on saar ju) ja raamat, mida ei jõua lugeda. Välismaal võtab meid vastu päike ja soojus. Meil pole siiski aega riideid veel seljast visata, vaid alustame esimese orienteerumisülesandega: tuua selle tuttava tuttava võtmed, kelle korteris ööbime (ja kes ise on reisil), tema tuttava käest. Saame hakkama. Järgmiseks tuleb minna ja viia asjad “koju”. Me ei eksi kordagi ära ja kõik tundub minevat juba liiga ladusalt. Kuni leiame õige maja ja õige korterinumbri ning üritame ust lahti keerata, mõtted juba söögil ja väikesel powernap’il enne festivali. Aga võti ei keera. Üritame nii- ja naapidi, muugime ja katsume peaaegu jõuga majja sisse murda. Ühtegi naabrit ei paista, kellele muret kurta. Kirikut ka ei paista, mille kõrval pidi korter asuma. See fakt meie muukimist iseenesest ei sega, aga õnneks tuleme mingi aja pärast selle peale, et vaataks veel korra tänava nime. Siit väike näpunäide teistele meiesugustele festivalituristidele: Helsingis on palju tänavanimesid, mis on nii pikad, et ei jaksa lõpuni lugeda – siiski tasuks seda teha, sest sõna lõpp võib päevavalgele tuua hoopis teise tänava.
Festivali juhatab meie jaoks sisse USA naistebänd Warpaint. Teevad sellist sõnumiga maherokki. On vist hea küll, aga kuna järgmine bänd kavas on üks mu kahest isiklikust peaesinejast – Hercules & Love Affair –, olen liiga elevil, et Warpainti väga süveneda. Herculese laivist olen ammu unistanud ning see ületab mu niigi suured ootused veelgi. Eriti karismaatiline seltskond, võimas vokaal ja meelas hausibiit on tappev kombo, nii et jalgu järel lohistades jõuame pärast Herculest pealava juurde MF Doomi vaatama – kaks paksu meest räpivad päris mahlakalt, siiski jääb seda kontserti suure lava jaoks veidi väheks.
Edasi läheb keeruliseks: samal ajal alustavad kaks tantsumuusikageeniust – Jori Hulkkonen ja Danny Krivit. Muidugi on samal ajal suurel laval veel ka Röyksopp, aga juba mööda jalutades saab aru, et saundi pole ollagi ja ei tundu ka muu väga kutsuv. Õnneks on festivalil saundiprobleemid ainult suurel laval. Telkides on perfektne heli, eriti puhas ja hea on see Nokia uhiuues sinises telgis.
Jori ja Danny on mõlemad priimad. Hulkkonen on kohe kindlasti ka festivali kõige stiilsem mees. Mitte ainult oma muusika poolest – ka tema kostüüm paneb teistele pika puuga ära. Mustvalge asümmeetriline ülikond oli juba ise väga lahe, aga sel mehel istub lisaks käe peal, randmest veidi kõrgemal, suur öökull…
Kui Hulkkoneni, öökulli ja Kriviti rütmide järgi on ennast jälle võhmale tantsitud, siirdume musta telki, kus varsti peab hakkama Ariel Pink’s Haunted Graffiti. Kui muhe keskealise naise soenguga Ariel lavale tuleb, on publik sillas ja paistab Haunted Graffiti viimase plaadi “Before Today” lugusid peast teadvat. Kontsert on korralik, aga natuke paistavad mehed väsinud olevat. Võib-olla eelmise õhtu Tallinna kontserdist, aga pigem tundub, et nad ei ole ikka nii suure lava mehed. Eelmisel õhtul Rock Cafes ise ei käinud, aga paari aasta tagune Arieli Eesti-kontsert Tapperis oli hoopis teise fiilinguga ja kestis ligi kolm tundi, tüübid käivitusid aeglaselt, aga järjekindlalt. Flow’l on ühele esinejale antud rangelt 45 minutit ja eks hipimaid see pärsib.
Õhtu viimaseks esinejaks valime endale Argentina elektroonikaeksperimenteerija Matias Aguayo. Alustab ta kohe oma põhilooga “Rollerskate” ja rollib edasi läbi väga mõnusa seti. Vahepeal hüppab puldi ette tantsima ja laulma ka ning noored tšikid lava ees kiljuvad. Meie kiljume koju sõites rõõmust, sest Helsingi rattateed on lihtsalt nii siledad.
Järgmisel päeval ootan mina kõige rohkem Mayer Hawthorne’i ja The Countyt. Mayeri album “Strange Arrangement” on üks mu viimase aja lemmikuid. Kuna mökutame liiga kaua kodus, kihutame rattaga Suvilahtisse nagu hullud ja jookseme Nokia telki – kes on üritanud kilukarbis joosta, teab, et teised kilud ei vaata seda just mõistva pilguga. Aga kohale me jõuame: terve see kontsert on puhas õndsus, kuid saab läbi veel enne, kui särk seljas kuivanud on. Bändi ülikõvad džässitaustaga muusikud panevad “Strange Arrangementi” lood laivis hoopis teisiti kõlama kui plaadil. See helge motown oleks võinud kesta tunde või päevi, ma poleks kuhugi edasi kippunud.
Edasi saab natuke kuulatud habemega indifolki Iron & Wine’i esituses ja teadet, et Lykke Li jäi haigeks ja laulma ei tule. Õnneks on kohal Janelle Monáe, kelle etteaste ajaks on Nokia telk juba kilukarp kuubis. Nii palju kui kuulda ja näha õnnestub, on Monáe ikka tase omaette – ülivõimas hääl ja millised muusikud! Lisaks väga emotsionaalne lavakäitumine: kujutan ette, et kui oleks õnnestunud ennast ettepoole sebida, oleks ikka päris hull olnud. Aga kuna hästi ei näe, põikame korra suure lava juurde, et ka Empire of the Sun üle tšekkida. Esimese hooga vaatame, et hoopis N-Euro on lavale roninud. See mulje jääbki valdavaks, sest põhirõhk on kostüümidel ja lava-show’l – lugude seadetega nii palju vaeva nähtud pole. Siiski on huvitav natuke seda tsirkust vaadata. Janelle Monáele tagasi saada on nii keerukas, et kuulame teda kusagilt kaugustest ja kurvastame, et me pole väikesed hiirekesed, et saaksime inimeste jalgade vahelt lava ette sibada.
Järgmisena tuleb Nokia lavale Human League, aga Monáe on vist selle õhtu emotsioonitagavara ära kulutanud ja 80ndate hitibänd mängib lihtsalt oma lood ette. Ei ole halb, aga mingit tunnet ka ei teki. Põhiliselt imestame iga loo alates, et hmm, see ka Human League’i lugu. Kes nende 80ndate hittide esitajaid ikka mäletab, aga selliste lugude puhul nagu “Don’t You Want Me” või “Together in Electric Dreams” on vist ka näiteks paduindimehel sõnad (salaja) peas. Pärast seda diskot ei viitsi enam ennast eriti telgi najalt püstigi ajada ja panustame festivali klubi asemel kebabile, nagu vana hea eestlaste Flow-tava ette näeb.
Pühapäeval on veel eriti keeruline oma kontserdikava koostada. Kõigepealt samal ajal Twin Shadow ja Mogway, nende poole pealt Jamie Woon ja siis Kanye Westiga samal ajal veel James Blake. Twin Shadow’ kohta on keegi Youtube’is maininud, et see olevat sündinud sellest, et Morrissey ja Freddie Mercury seksisid Joy Divisioni saatel. Umbes nii kõlab see tõesti, kuigi Morrissey geenid on ikka kõvasti dominantsemad.
Pärast Jamie Wooni vinget soulivat ja sämplivat laivi läheme pealava juurde Kanye Westi ootama. See hakkab tund aega hiljem, sest suur tuul lõhub pealava külgedel oleva kanga ja tund aega vaatab terve platsil juba koha leidnud publik lavamehi-Spidermane, kes ripuvad kõrgel musta riide küljes ja korjavad ribasid kokku. Kõrval Nokia telgis mängib juba James Blake, keda ka ju näha tahaks, aga kilu saatus on tema karp ja nii me seisamegi tund aega Spidershow’l, närides küpsist ja kirudes, et isegi vett ei taibanud platsile kaasa võtta. Küpsis ja šokolaad paistavadki olevat populaarseim festivalitoit: ulmehinnad kohapeal erilisi sisseoste ei soosi.
Just siis, kui Kanye lõpuks lavale tuleb, piiksub mu telefon. Saan sõnumi, et meie korteri omanik jõudis koju – unustas varem ütlemata, et pühapäeval tuleb. Me unustasime muidugi ise ka mainimata, et alles esmaspäeval lahkume. Nii et samal ajal, kui laval toimub sissejuhatav show mitmekümne baleriini ja teiste tegelaste esituses, meenutame meie näost kaamena, millise bardaki me endast kiiruga maha jätsime. Samal ajal, kui järjest piinlikumad asjad meenuvad, tõuseb Kanye kraanaga publiku keskelt – üsna meie lähedalt – õhku, ja laulab “Can we get much higher?”. See on rida Kanye geniaalse 2010. aasta albumi “My Beautiful Dark Twisted Fantasy” esimesest loost “Dark Fantasy”. Üritame kujutluspildid vihasest korteriomanikust tagaplaanile manada ja kontserdisse süveneda. Viimaks see õnnestub. Rohkem kui kaks tundi läheb lennates – kõik on paigas: muusika, saund, show. Viimaste albumite põhilood tulevad ära, lisandiks rohke impro, a cappella ja isegi pisarad. Olgugi kogu füüsiline ja vaimne aksessuaaria peaaegu pidevalt (küünilise eurooplase jaoks) hea maitse piiri peal, on ikka vägev küll.
Pärast kontserdi lõppu kargab ootamatult lavale täies koosseisus Twin Shadow. Ju nad kuskil lavaorvas olid kükitanud ja ilmselgelt ka teatava koguse alkoholi tarbinud. Samal ajal kui frontman George Lewis Jr. Kanyet kiidab ja kõiki aftekale kutsub, aeleb bassimees põrandal, aga me ei saagi täpselt aru, kas ta üritab teha kätekõverdusi või breiktantsu. Igatahes on see väga naljakas.
Flow on lõppenud. Hakkame oma ööbimiskohta sõitma. Mida lähemale jõuame, seda aeglasemalt rattad veerevad. Lõpuks sõidame nii aeglaselt, et kui pühapäevaöisel Lauttasaaril leiduks tänaval mõni jalakäija, kõnniks ta meist vabalt mööda. Me ju ei tea, millise inimesega korteriomaniku kujul tegemist on ja kas äkki ei tõsteta meid kohe kottidega ukse taha. Aga omanik juba magab teises toas, meie hiilime ringi ja üritame sosinal naerda. Teismelise tunne on. Tore on vahepeal kogu asjalikkus (või selle teesklemine) täiesti tagaplaanile jätta ning nautida head muusikat ja “elu täis seiklusi”. Korteri omanikku näeme alles järgmisel hommikul. Ta on väga tore ja üldse mitte kuri, kuigi peab meist praktiliselt üle ronima, et kööki jõuda.
