Mansudae monument: Kõigil Põhja-Koreasse saabujail on soovitatav viia Kim Il Sungile lillekimp ja sügavalt kummardada. Janika Vaikjärv

Millal te viimati käisite klassiekskursioonil? Mina 20 aastat tagasi Moskvas. Põhja-Korea külastamine tõi aga selle värskelt meelde.

Nimetan meie 12pealist eestlaste seltskonda klassiks, meie giide klassijuhatajateks ja ennast klassivanemaks või "rühmanõukogu esimeheks", sest nii on lihtsam.

Valime ekskursiooni ajaks kevade, sest sügisel, kui toimuvad massimängud ja -tantsud, on turiste liiga palju ja ei pruugi igapäevaelu nii näha kui muul ajal.

Enne reisile asumist läbisime põhjaliku instruktsiooni. Neil, kes ei nõustu Kim Il Sungi ees kummardama ja talle lilli viima, pole põhimõtteliselt Põhja-Koreasse asja. Lisaks korjatakse meilt ära kõik mobiiltelefonid, pildistada ja filmida võib vaid giidide loal ning üldse "unustage enda peaga mõtlemine".

Pekingist teele asudes oli lennukis peale eestlaste veel üks rahvusvaheline turistide seltskond, ülejäänud read täitusid sihtkoha rahvast ja hiinlastest. P'yŏng­yangi (Põhja-Korea pealinna) on nädalas vaid kolm lendu Pekingist ja üks Vladi­vostokist. See on kogu ­rahvusvaheline lennuühendus välismaailmaga. Lend kestab poolteist tundi, mille ajal antakse meile süüa-juua, jagatakse pabereid, mida tuleb täita, ning kohalikke ajalehti.

Korjan meie mobiiltelefonid kokku ja deklareerin kõik enda nimele, nii läheb kiiremini. Kõik raamatud, mis kaasas, tuleb üles lugeda, et me mingil juhul propagandamasinaid ei õõnestaks.

Vastu tulnud giidid Kim (inglise keele õpetaja) ja Li (vene keele õpetaja) tundsid huvi, miks sellisel riigil nagu Eesti on järsku kõrgendatud huvi Põhja-Korea vastu. Nimelt polevat Eestist turistide gruppi käinud seal väga pikka aega ja ­korrga saabub meid 12, lisaks veel nii pikaks ajaks. "Eks ikka suurest huvist teie suurepärase maa ja rahva vastu ning ühtlasi vaataks üle, kuis on lood siis selle tuumapommiga. Tahaks teada, kas Kim Il Sunil ka armukesi oli ja mida üldse rahvas kliimasoojenemisest arvab..." Õnneks on naljasoon neil olemas ja me loodame, et võime vahel ka "ise mõelda".

Parim hotell, mis sellel riigil turistidele pakkuda on, asub jõe keskel saarel ja nimeks on tal Yanggakdo. Hotell on 47korruseline, mitme restorani ja kasiinoga, kahjuks aga nägi see ehitis viimast keemilist puhastust ja sanitaarremonti 15 aastat tagasi. Pärast Suure Juhi maisest jumalast ebamaiseks muutumist pole pojake Kim Jong Il eriti kinnisvara-arendusele tähelepanu pööranud.

Arvan, et selles hotellikolakas peatuvad kõik hetkel Põhja-Koreas viibivad turistid ja üle 50 neid kindlasti ei ole. Ka meid 12 hajutati neljale korrusele. Ütleks, et arvasin tuppa astudes ees leidvat midagi hullemat, kui välja arvata see, et kõik eelnevad aastad oli vist seal toas suitsetatud.

Televiisorist võis turist näha BBCd, Hongkongi uudiseid ja ühte vene kanalit, lisaks mõned kohalikud telekanalid.

BBCd nägi ka vaid siis, kui signaal oli, ja seda oli väga harva. Huvitav, kuhu siis "lutikad" peidetud on ja kas eesti keelt ikka tõlgitakse? Paranoia.

Klassijuhatajad (giidid Kim ja Li) kogusid meid kokku ja lugesid kogu nädala ekskursioonid ette. Mida tuleb selga ja mida jalga panna, millal ärkame ja ­millal antakse lõunaajal kaks tundi puhkepausi. Kus me sööme ja mida me sööme (suhte­liselt sama toit, mille juurde käis alati pudel õlut kahele).

Vaeseid ning halvasti riietatud kohalikke pildistada ei tohi. Grupist ei tohi eralduda ega suvalisest uksest sisse vaadata või siseneda. Kohalikega mitte kontakteeruda . Kõike, mis seotud Suure Juhi ja tema pojaga, tuleb austada, sest muidu me solvame kohalikke.

Eks külla minnes tuleb ikka pererahva soove austada.

Klassikaaslased, kes kodustele märku tahtsid anda enda õnnelikust kohale jõudmisest, said seda teha hotelli postkontorist. E-kirja saab saata hotelli aadressil ja vastata sellele pole mõtet. Helistamine on 4 eurot minut.

Järgmisel hommikul pannakse meid fakti ette, et neil on kombeks kogu reisist teha film, mida siis hiljem osta saame. Kui aga keegi ei soovigi osta, siis sellest polevat midagi ja neil on kombeks ikkagi filmida. Mis siis ikka, eks nii on ju lihtsaim viis õhtul aru anda "süsteemile", kes me oleme ja mis me teeme.

1. mai hommik on ilus ja täis päikest. Nii nagu enamikus riikides, nii ka korealased on saanud endale vaba päeva, et koguneda parkidesse, et pidada miitinguid ning viia lillekimpe mälestusmärkide jalamitele.

Ostan klassile kaks kimpu lilli (kummalised segud kalladest ja krüsanteemidest, mis pakitud erkroosasse ­tsellofaani). Mansudae monument on nii suur, et Kim Il Sunile näkku vaadates võid tasakaalu kaotada ja selili kukkuda. Asetame enda lillekimbud Suure Juhi jalamile, klassijuhatajad rivistavad meid üles ja peame kõik korraga kummardama. Fotoaparaadid kolksatavad vastu põlvi ja muiet tuleb varjata. Hordide viisi pioneere ja parteijüngreid saabub lilledega, erinevalt meist liiguvad kõik rivis või 4 x 4 plokkides. Lisaks on ilus päev abiellumiseks ja pruutpaare on rohkem kui 9. mail "­Russalka" juures.

Enne lõunasööki lastakse meid ka rahva sekka. Linna suurimasse parki on kogunetud rahvamängudeks, nagu köievedu ja kotijooks. Saame osa nende vabast päevast. Rahvariides vanurid löövad trummi ja laulavad. Pioneerid söövad suhkruvatti. Ei ühtegi purjus inimest. Siiski üks punase nokkmütsiga vennike on liiga lõbuses tujus ja äratab kahtlust - äkki on ühe õlle teinud?

Töönädal on Põhja-Koreas kuus päeva. Keskmine palk wonides teeb umbes 15-30 eurot, kuid ega selle rahaga suurt midagi teha pole. Poed on tühjad ja kõik, mis võimalik saada, on talongide eest.

Terve reisi jooksul näeme vaid kolme värvi riietatud inimesi. Partei annab kas halli, tumesinise või khakivärvi kostüümi nii naistele kui meestele. Mõne värvilaigu nägemine tänavapildis tekitab elevust, et kindlasti on sugulased välismaalt saatnud veidi paremat riiet. Pidulikel puhkudel kannavad naised rahvariideid ja näevad välja nagu vahukooretordid. Meestel ikka samad sinised ülikonnad. Ärgem unustagem, olenemata ajast, kohast ja riietusest on alati parteimärk rinnas. Osta seda aga kuskilt ei saa, selle kingib vaid partei.

Riik annab kõik - korteri, teleka, raadio, hariduse - ja matab maha ka. Riik, see on aga Kim Il Sun, kelle ­partei ja ­Juche õpetus on viinud Põhja-Korea ja selle rahva just sinna, kus nad praegu on. "Vääriline vastane suurimale vaenlasele - Ameerikale".

Meie esimesed päevad, mis mööduvad muuseume ja mälestusmärke mööda jooksmist, kulmineeruvad loomulikult Kumsunsani memoriaalpaleed külastades. Kui enne võis veel veidi "lõdvaks lasta", siis nüüd ei kuulunud ükski vastuväide isegi mitte arutamisele. Meestele lipsud ette (õnneks saime selle siiski selgeks räägitud ja seda trikki me kaasa ei teinud), kingad jalga, nätsud suust, taskud tühjaks ja prillid peast. Liikuda tuli kolmekesi kõrvuti ja üksteise taga. Peale meie olid veel mõned turistid kohale toodud, eks ikka n eedsamad, kes olid meiega ühes hotellis.

Eskalaatorid, liftid, suured saalid, kus muudkui kooguta ja kummarda. Rääkimine asendus vaikimise või sosistamisega. Kohalikke oli nii palju, et kui nendega ühes rivis oleksime liikunud, siis ei tea, millal sealt välja oleksime saanud. Ja seal ta oli, Suur Juht, nagu oleks alles eile surnud. Maarahvas ­poetab pisaraid, sest teadmine, et Jumal ei ela, saab kinnituse. Esimene kummardus jalutsis, teine kummardus vasakul küljel, õnneks peats jäi vahele ja sai kiiremini edasi, ning siis viimane kummardus paremal küljel. Oeh, see jäigi õnneks selle reisi viimaseks kummardamiseks. Seljahaigetele seda riiki ei soovita.

Kogu see meeletus on ehitatud marmorist. Kohalikud tohivad külastada Suurt Juhti vaid neli korda kuus, rohkem pole lubatud. Arvestades vaid nelja puhkepäevaga igas kalendrikuus, siis ongi kogu vaba aeg sisustatud ja polegi muule meelelahutusele vaja mõelda. Elu on lihtne.

Õnneks pääseme linnast. Maan­teel, kus mõlemas suunas on kolm sõidurada, pole ühtegi liiklusvahendit peale meie bussi. Kui mõnda sõidukit kohtame, siis liigub see edasi vaid tahte jõul või remonditakse vanu villiseid tee ääres.

Ega siis linnast välja saamine pole matk looduses. Lihtsalt ümbrus on roheline, eesmärgid ikka samad. "Nüüd, lapsed, lähme vaatame, kuidas meie Suur Juht puhkas." Teisisõnu viiakse meid Kimide suvilatesse, mis tänaseks on ümber ehitatud muuseumiks, kus hoitakse kõiki kingitusi, mis aja jooksul kõikide riikide eri organisatsioonid ja valitsused on kinkinud. No seal on tõesti kõike. Alates Stalini kingitud vagunist, lõpetades mängukarude ja vannitoa hügieenivahenditega. Meie huvi köidab aga Eesti kingitus. Kes, millal ja mida siis "Suurele Päikesele" on kinkinud?

Mööda koridore ja marmortube liikudes jõuame saali, kus vitriinist leiame ei miskit muud kui kuus kristallist viinapitsi. Viin oli kindlasti ära joodud. Kink toodi 1992. aastal ühe võitluskunstide organisatsiooni poolt ja sellega kogu Eesti riigi esindatus "kingituste kaubamajas" piirdus.

Värvilaik päevas on Pohyoni templi külastus ja munkadega vestlemine. ­Ostan ühe euro eest paki viirukeid ja ­panen põlema. Mõnus ja rahulik on seal olla. ­Usklikke on 22miljonilisest elanikkonnast 0,01 protsenti ja pühakojad asuvadki vaid maakohtades. Vaatamata heale ­tundele, askeldavad ka seal ringi ­naissõdurid, rohides peenraid ja istutades lilli. Partei valvab kõike.

DMZ jääb mulle reisist vahest kõige paremini meelde, nimelt suudan ma redeli otsast alla kukkuda ja endale potisinised põlved hankida. Oleme Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, kus käivad läbirääkimised ameeriklastega ning kus mööda 38. laiuskraadi lookleb tsementmüür, mille olemasolu Lõuna-Korea eitab ja Põhja-Korea meile läbi pikksilmade kinnitab. Kindrali jutt muutub mulle igavaks ja otsustan vaateplatvormilt alla ronida, kuid kuna redel ei ole kinnitatud, siis nii ma alla prantsatangi. Suurest ähmist, et turist kukkus, lubatakse meil nüüd ka sõduritega pilte teha. Pildi tegemine ongi kogu asja lõbu, sest hiljem piiril lastakse see pilt mul ära kustutada.

Reisi lõpuks oleme me käinud läbi kõik kümme restorani, kuhu turiste kannatab viia. Me oleme näinud selle riigi võimu suurte ja mõttetute ehitiste ­kujul. Hallide nägudega ja emotsioonideta rahvast. Ei ühtegi rasedat, kerjust, invaliidi. Pärast kahtlust, et kas ikka koeri ja ­kasse ka on või on kõik ära söödud, ilmuvad nagu võluväel meile teele paar koera ja kassi. Tasub üldse hakata millegi puudumise üle nalja viskama, kui juba järgmisel hetkel see "juhuslikult" meie teele satub. Paranoia.

Reisile paneb punkti riigist ­lahkumine. Oleme tagasiteeks valinud 24 tundi kestva rongisõidu.

Tolliformaalsused tipnevad kõikide fotode läbivaatamisega (nutikamad on võtnud kaasa mitu kaar­ti), meie asjades sorimisega ja kupeede ­läbi ­otsimisega. No mida mul sealt kaasa tuua on? Kui oleme oma mobiiltelefonid ­kätte saanud ja jõudnud Hiinasse, lõpeb ka klassiekskursioon. Tere tulemast uude maailma.