Kohati nukker troopika
Paar aastat tagasi käisin ma Indias, armusin Idasse otsustavalt ära ja jäin ootama järgmist pikemat trippi kuhugi riisisööjate sekka. Siis, kui Reisieksperdi veebis jäid mulle silma soodsad piletid Jakartasse, ostsin nad pikemalt mõtlemata ära. Indoneesia tundus ahvatlev sihtpunkt juba seetõttu, et peale president Suharto ja Mata Hari ei meenunud mulle ühtegi kuulsat indoneeslast. Indoneesia wiki-leheküljelt sain teada, et riigis elab 250 miljonit inimest, see kamp jaguneb umbes 800 rahvuseks ja pesitseb 18 000 saarel. Kuidas see süsteem koos püsib, on mulle siiani ebaselge. Paistab, et pidevad maavärinad ja vulkaanipursked ei luba korralikku kodusõda korraldada.
Mõni väike konflikt aeg-ajalt ikka juhtub, aga kuna rahvast on palju, ei pane keegi suvalisi tulevahetusi tähele.
Suurem osa indoneeslastest on moslemid, kuid üks hambutu taksojuht tegi meile kohe alguses rõõmsalt naerdes selgeks: "We are lazy muslims." Sumatra põhjaosas kehtib siiski šariaat - seadus - ja mingeid Lääne lollusi ei sallita, kuid nii kaugele ma seekord ei jõudnud.
Lahkusin jaanuarikuisest Tallinnast ja olles õhus veetnud kokku 15 tundi, mis minusugusele aerofoobile oli võimalik vaid Xanaxit krõbistades, maandusin palavas ja vihmases Jakartas. Elegantses vormis viisapoisid, kellele pidin maksma 20 dollarit, uurisid, kus on mu abikaasa, itsitasid ja pakkusid giiditeenust. Valmistasin neile pettumuse ja teatasin, et "abikaasa" saabus nädal aega varem ja ootab õues.
Üldiselt on indoneeslased väga viisakad ja ei julge turiste tüüdata. Isegi turul pelgavad nad oma kaupu peale suruda, naeratavad vaikselt ja mõnikord ütlevad "hello mister". Piirkondades, kus turism pole vaatamata paari aasta tagustele Bali terroriaktidele anabioosi vajunud, nõuavad mürsikud kommi - "mister bon-bon" - ja tahavad, et neid pildistataks. Vaatamisväärtuste juures ründasid meid pidevalt koolilaste ekskursioonid, kes soovisid meid fotografeerida palju enam kui ajaloolisi kivihunnikuid. See oli igati meeldiv: kordki elus sai end tunda paparatsode poolt sissepiiratud staarina.
Täiskasvanud hoiavad valgetest eemale, kuid kui küsida abi, on nad alati vastutulelikud. Terve reisi jooksul ei õnnestunud meil kaotada ühtegi asja, sest kõik autojuhid ja hotellipidajad saatsid maha ununenud kraami meile alati järele kas või teisele saarele. Hämmastav, arvestades, et ühe fotoka hinnast võib üks perekond elatuda pool aastat.
Midagi head loomasõpradele
Jakartas otsustasime, et lendame kõigepealt Sulawesi ehk Celebose saarele ja sealt edasi Malukule. Tohutute vahemaade, kehvade teede ja pidevalt uppuvate praamide tõttu - nad upuvad isegi tihemini, kui Indoneesia lennukid kukuvad - soovitaks ka teistele turista'dele eelistada õhutransporti. Suurem osa lennukompaniidest on viimaste aastatega oma raudlindude parki uuendanud ja vaatamata vihmale ja kahtlasele ilmale olid kõik meie 12 lendu igati meeldivad.
Sulawesile jõudsime paari tunniga ning maandusime ilusas Hassanudini lennujamas. Enamjaolt on uuem Indoneesia arhitektuur suhteliselt näotu, kuid lennujaamad üllatavad fantastiliste vormidega ja orgaanilise sulandumisega vohavasse loodusesse. Hassanudin, kelle järgi lennujaamale nimi pandi, on üks paljudest kohalikest rahvuskangelastest, kes hakkasid vastu Hollandi kolonisaatoritele. Üldiselt ei käitunud hollandlased indoneeslastega kuigi kenasti ja tundub, et pikk orjus kajastub siiani kohalike tagasihoidlikus karakteris. Tore, et madalmaalased siit lõpuks uttu tõmbasid.
Makassar, Sulawesi pealinn, oli must, lärmakas ja ega vabatahtlikult seal ei elaks. Talutavamaks muudab keskkonna suur hulk kalarestorane: kohaliku bugi rahvuse peamiseks elatusallikaks on kalastamine. Neid grillitud krevette, mida Makassaris pakutakse, mäletan ma elu lõpuni.
Celebosel oli meie peamiseks sihiks Tana Toraja, mägine piirkond saare keskel, kus elavad uhked pühvlikasvatajad, kelle veider arhitektuur ja verised matmiskombed on maiuspala etnoloogidele. Pärast kaheksat tundi autosõitu jõudsime Rantepaosse, mis sai meie baasiks järgmiseks paariks päevaks. Meid hotelli ees vastuvõtnud giid Martin selgitas vaikselt ja tõsiselt, et torajalased on viimased 40 aastat olnud kristlased, kuid igaks juhuks, kui keegi sureb, tuleb ikkagi ohverdada vähemalt kümme pühvlit. Kui me soovime, võime meiegi aidata ühel hiljuti kehast eraldunud hingel taevasse jõuda. Abipakk võiks koosneda suitsust, suhkrust ja riisist. Mõistagi olime nõus abistama. Järgmise päeva hommikul tuli Martin meile järele ja mööda kitsaid mägiteid, mis kulgesid riisipõldude ja džungli vahelt, läksime matuseid korraldava küla poole. Tavaliselt, kui torajalane sureb, jätab perekond ta spetsiaalsesse majakesse laagerduma, kuna matuseks vajalike pühvlite ostmine nõuab aega. Jõukamad perekonnad üritavad leida valgeid pühvleid, siis on kadunukesele paradiisipilet garanteeritud. Ka meie eksemplar oli oodanud matuseid oma pool aastat. See-eest oli nüüd külaplatsile tema auks toodud umbes 15 pahaaimamatut pühvlit. Kohal oli terve gigantne suguvõsa: kuna Indoneesias pensionisüsteemi pole, tehakse lapsi palju, eeldades, et nad peavad hiljem oma vanemaid üleval. Kõik olid rõõmsas tujus, jõid teed ja tegid suitsu. Meie olime aukülalised ja saime istuda punastele plasttoolidele, mis asusid pühvlitele ohtlikult lähdel. Stsenaarium eeldas, et vahepeal peavad pühvlid omavahel võitlema, kuid palava ilma tõttu ei olnud nad nõus seda tegema. Ilma erilise eelmänguta urises suguvõsa pealik midagi pidulikku megafoni ja noored poisid, kes pühvleid nööri otsas hoidsid, võtsid kätte suured teravad matšeeted.
Giid Martin sosistas mulle uhkelt, et veel 50 aastat tagasi võis näha pühvlite kõrval ka inimohverdusi. Muutusin kergelt närviliseks. Siis aga hakkasid matšeeted läikima ja veri pritsima. Sürrealistlikuks muutis situatsiooni fakt, et uimased pühvlid ei üritanud põgeneda, lihtsalt seisid ja ootasid oma korda. Lohutasin end mõttega, et nad veedavad terve oma elu teiste pühvlitega hängides, riisipõldude vahel konnates, jahedates mudalompides aeledes ja üldiselt on neil palju mõnusam elu kui Euroopa lehmadel. Kuna praegusel hetkel saavad kõik indoneeslased endale lubada vajalikke masinaid, ei pea pühvlid oma peremehi isegi põlluharimises abistama, ainult taevasse viima.
Pärast pühvlitappu oli programmis haudade külastus. Torajalased uuristavad haudu kaljudesse, ühte hauda mahub terve perekond ja reeglina kulub ühe haua tekitamiseks umbes 20 aastat. Kunagi maeti lapsi eraldi, võimsatesse puudesse uuristatud hoidikutesse, kuid tänapäeval seda enam ei tehta. Kivihaudade ees nägime kõiksuguseid suveniire, kohustuslikke suitsupakke ja plastlilli. Veidi eemal toksis keegi härra koos oma kümneaastase pojaga väikese haamriga graniiti ja nad noogutasid meile viisakalt.
Mahajäetud paradiis
Järgmisena seisis meie programmis paradiisisaar Ambon Maluku arhipelaagis. Nagu paljud teised maailma paradiisisaared, oli ta suhteliselt räpakas, kuid pakkus imelisi vaateid ja odavaid mangosid. Oletame, et võisime olla seal kandis esimesed eestlased. Meie reisikaaslased jäid saare idatippu sukelduma, meie aga lendasime turistilõksu Balile.
Kuigi mind on hoiatatud, et indialaste poolt asustatud 90ndate popimaid kuurorte on ammugi igasuguse iseloomu kaotanud, pean tõdema, et väljaspool hooaega on tegemist võluva puhkekohaga. Ideaalrannad, kontrastiks ülejäänud Indoneesiaga suurepärane köök ja muretud kohalikud lubasid unustada agoonias pühvlid. Siiski peavad ka Bali elanikud lugu verisest meelelahutusest ja hotelliomanik kutsus meid vaatama kukevõitlust, mis oli tema sõnul "not legal, but i like!". Üldiselt oli see vaatemäng täpselt samasugune nagu filmides: kriminaaliderohke, lõbus ja adrenaliinist laetud.
Olles küllastunud ilust ja rahust, lahkusime hektilisele Jaavale, kus kohustusliku kultuuriprogrammi korras vaatasime üle Indoneesia uhkeima hindu templikompleksi Prambanani. Paari aasta tagune maavärin on aga jätnud sellele suure jälje: pildil oli ilusam. Saabus aeg koju minna, viimase otsa Jakartani tegime rongiga.
Rongiga linnale lähenedes nägime, kus elavad inimesed, kes sõidutavad turiste bemo'des (kohalik rikša versioon) ja pakuvad turul puuvilju. Nad elavad kilekottidest tehtud majades prügihunnikute keskel. Mõnusat aktsenti lisas ka veeuputus: enikus hurtsikuid oli akendeni vette uppunud. Apokalüptilist maastikku jätkus umbes viieks tunniks, siis jõudsime veidi viisakamasse kanti mägede vahele. Samal ajal käis rongis agar kaubandus: põhimõtteliselt oleks soovi korral saanud joonuks, söönuks, uued riided selga, massaaži ja armastust. Riigi majanduse ja poliitika süda ei erinenud kuigi palju Euroopa suurlinnade ärikeskustest, ainult kaubanduspaleed olid uhkemad ja tänavad laiemad. Elagu globaliseerumine ja odavad lennupiletid!
