Saabume Santiagole kohaliku lennuliiniga. Lennukiseltskond meenutab Muuga aedlinna vahel vuravat liinibussi augustikuus – köögiviljakorvidega mammid, rätid peas, põlled ees. Vatravad nagu naabrimutid. Ei ole turistikoht. Meile see sobib.

Kohapeal teatab taksojuht vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et viib meid kohe randa ära. „50 eurot! Aus hind!“ Ilmselt ongi, sõita on mitme tunni jagu mägiteid. Aga kaks jäärapäist valget ajavad miskipärast tagaistmel oma joru, et tahaks ikka pealinna minna. „Praia?! Miks Praia! Ei-ei-ei! No white people there!“ Viimaks loobub, sõidutab meid kreoolikeelse porina saatel turuplatsi kõrvale ja viskab seal maha.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: