Podgoricast lõuna poole: Tee Budvasse kulgeb küll mägede vahel, aga kuristike kohal kõõlumisest on see kaugel. Alles Podgoricast põhja poole, tagasi Serbiasse sõites ootavad ees taas tõelised mägiteed.(Triin Soomets) ---

Uksest ukseni. Selline teenus. Auto sõidab Belgradis ukse ette, võtab meid peale ja kihutab Podgoricas täpselt selle hotelli ette, kuhu tahame. Vahva! Kuigi meil pole peaaegu mingit pagasit, sest mida kolme päeva jooksul Montenegros ikka vaja võiks minna.

Mõtlesime tegelikult sõita rongiga. Aga see on kevadisel ajal liiga ohtlik, ütlevad serblastest tuttavad. Ma ei saa sellest aru. Aga otsustame siiski auto kasuks.

Piltilusal serblasest autojuhil on mustad vuntsid, mustad prillid ja süsimust nahkmantel. Natuke inglise keelt räägib. Kuigi serblased on väga sõbralikud ja külalislahked, on nad muidu pisut impeeriumimeelsed. Neil on raske uskuda, et kui nad on sulle midagi hoolega seletanud, sa ikkagi nende keelest aru ei saa. Niipea kui oleme autosse istunud, küsib ta raha ette nii sinna- kui ka tagasisõidu eest. Ulatan talle eurod, mehe tuju tõuseb silmanähtavalt ja säravpuhaste autoakende taga libiseb mööda varakevadine Belgrad.

Sätime ennast mugavalt istuma. Kaua me sinna ka sõidame, küsin muretult. Montenegro pealinna on Belgradist umbes 500 km. Sõltub ilmast, vastab autojuht. Nii kümme tundi.

Kümme tundi! Me ei suuda seda uskuda. Olen kindel, et autojuht ajab midagi segamini.

Belgradist väljas, võtame suuna edela poole ja sõit läheb kiiresti. Varsti saan akendest imetleda eemal paistvaid mägesid ja mäenõlvadel punaste majakatustega külakesi, valged maalilised lumelaigud vahelduvad raagus metsatukkadega. Ja siis ei ole mäed enam eemal, vaid otse meie kohal, meie kõrval ja meie all.

Liigume kiirusega 50 km tunnis. Mägede pojad on väga korralikud liiklejad. Mitte ühtegi ohtlikku möödasõitu, mitte mingit meeleheitlikku signaaliröögatust. Pöörleme rahulikult kuristike vahel ja kohal.

Vaatan paremalt poolt aknast välja otse sügavikku.

Vaatan vasakule. Seal on käeulatuses hallikaspruun kivi. Mäekülg.

Mul on süda paha.

Vaatan otse ette.

Seal on kurv.

Narr, mida muud mägiteelt oodatagi.

Kõrgemal mäeküljel on peenikestel tugedel näha silla moodi habrast asja, mis ühendab kahte mustavat ümmargust auku kahe mäe külgedel. Milleks sellised sillakesed?

Hiljem selgub, et see oli raudtee.

Keerutame ligi 8 tundi mööda mägiteid. R pakub šokolaadi, ise sööb seda rahulikult. Ma ei suuda söömisele mõeldagi. Mõtlen linna nime peale, kuhu me teel oleme. Podgorica tähendab “mäe all”.

Jumal küll.

Õnneks pole endine Titograd mäe all. Ta on mägede vahel. Mustad mäeseinad kõrguvad valgete udulaamade keskelt, varjates kohati kolmandiku taevast. Mul on tunne, et oleme kausis.Podgorica kesklinnas pole tänavasilte ja nii ei ole päris lihtne meie hotelli üles leida. Laseme end maha panna hoopis ühe teise hotelli ees, mis väljastpoolt tundub päris armas. Kas teil on vaba kahest tuba? Neil on.

Toa seinad on rohelised ja kardinad kollased – rahvusvärvid. Juhtmest tuleb tuppa internet.

Vajun kollasesse tugitooli ja püüan kõikumist peatada. Nagu merehaige!

Söön kaks viinamarja.

Vihma tibutab, kui läheme välja. Kesklinn on tuubil täis poekesi ja joogikohti. Linna keskväljaku keskpunktiks on valgustatud purskkaev koos palmiga. Isegi õhtuhämaruses on väljak täis jalutajaid, lastega ja ilma.

Satume jalakäijate tänavale, mis on piinlikult puhas.

Ükski inimene ei kerja. Ükski koer ei hulgu. Teisel pool säravrohelist jõge seisab võimas Võssotski kuju, siinpool jõge istub pingil Puškin koos oma Montenegrole pühendatud ridadega.

Serblased ütlesid enne, et ­Montenegro on ennast venelastele maha müünud.

Kõik on, eriti võrreldes Serbiaga, oota­matult euroopalik. Linnas jalutades on kerge end ette kujutada Kesk-Euroopa igavas väikelinnas. Rahaühik on ka euro.

Siiski, vähemalt üks väljalangemine sellest kujutlusest: ühe rõivapoe ust avades lööb ninna vänge sibulalõhn. Mulle sibulalõhn meeldib, aga R põrkab tagasi. Uudis­himu on siiski tugevam ja liigume kitsas käigus riidepuude vahel poe tagaosas oleva letini. Seal istub kaunis müüjanna, sööb pika kahvliga purgist, kust paistab punast ja rohelist, ja räägib sõbrannaga. Meile saab osaks pilk, mis ikka heidetakse soovimatutele segajatele.

Järgmisel päeval on mul sünnipäev. Sõi­dame veel 60 kilomeetrit edela poole, suvituslinna Budvasse. R uurib ­taksojuhilt, mille poolest montenegrolased ja serblased erinevad. No keel on ikka sama, ­ametlikult montenegro, tegelikult serbia keel. ­Praegu loodavat uusi sõnu, et serblastest rohkem eristuda. Taksojuht peab vajalikuks öelda, et paljud Serbias mitmesugustel juhtivatel kohtadel töötavad inimesed on pärit Montenegrost. Neil on motivatsiooni!

Kuidas serblased ja montenegrolased omavahel läbi saavad? “Inimesed saavad väga hästi läbi!” muutub taksojuht pisut kirglikuks. Inimesed on alati väga hästi läbi saanud. Paljude serblaste juured on Montenegros. Aga vaat see, mida riigijuhid tahavad...

Hiljem joon päikesepaistes sünnipäevakohvi, Aadria meri loksub jalge ees, Budva vanalinna tornid kiiskavad, mäed silmapiiril ei tundu mustad, vaid rohelised.

Tagasi Podgoricas, otsime hotelli, mille toad ei oleks nii tumerohelised. Otse jõe kaldal asuv hubane hotell tundub esialgu liiga kallis. Ootamatult soovitakse mulle palju õnne sünnipäevaks ja pakutakse sel puhul allahindlust. Võtame imelise toa, mille põrandani aknast näeb otse all kohisevat rohelist jõge. Aga seinad on valged. Internet on jälle juhtmega toas.

Tagasi Belgradi poole sõites läheb mu telefon varsti pärast Montenegro-Serbia piiri ületamist lolliks. Saan korraga 7 sõnumit, kõik saadetud päev või paar tagasi. Ja varsti saan veel 7 sõnumit, kõik samuti paar päeva kusagil oodanud. Mõtlen tõsiselt oma telefonioperaatori peale.

Linnatuled lähenevad, valgustavad – ja mööduvad. Ikka veel pole Belgrad, vaid selle lõputud eeslinnad.

Ja siis on kesköö ja Belgrad ja kodutunne.

Lennuki väljumiseni Tallinna on jäänud kuus ja pool tundi.