Hetkeks ma isegi kahtlesin, kas olin tenerife.ee veebilehel pakutavatest võimalustest ikka sobivaima majutuse broneerinud, sest lisaks ehmatas mind ka ööpimeduses üle taevalaotuse kõmisev karaoke-jõuramine.

Mandri-Hispaania teiseks suurima linna – Barcelona asukana olin ma muidugi harjunud rannaäärsete diskoteekide tramburaiga, kuid sellist mürglit ei osanud ma siin ausalt öeldes ette näha. Tundus, et mind oleks justkui pillatud brittide koloonia üksikule saarele, kus juuakse räusates rummi ja joostakse palja tagumikuga ühest baarist teise. Esmamulje aga, nagu tihtilugu ikka, osutus petlikuks. Juba järgmise päeva hommikul äratas mind aiast kostev linnulaul ja Lääne-Sahara kõrbest üle Atlandi Kanaaridele jõudnud pehme liivatorm, mis õhu kuumaks küttis ja puhkajad nagu porikärbsed rannaliivale naelutas. Too unine päev, mil varjud olid vaid aimatavad, viis mu mõtted hispaania meresõitjatele, kes ööpäevi ookeanil seilates ühtäkki justkui miraažina veest kerkinud saart ja selle keskel asuvat lumest säravat El Teide tippu märkasid ning peagi seejärel saare maapealseks paradiisiks ristisid. Ja ega nad eksinud.

Tenerife – Igavese Kevade saar – ongi paradiis: lopsaks loodus palmide ja kogu aasta õitsevate lillede, põõsaste ja puudega, sügavsinises vees laevu saatvad uudishimulikd delfiinid ja vaalad ning päike, mis läbi vattpehmete pilvetupsakate naha juba paari päevaga kuldpruuniks maalib. Mis võiks ollagi parem inspiratsiooni ammutamiseks?

Häbi mul olgu, kuid Tenerife on ka suitsetajate paradiis – pakk sigarette, mis Barcelonas maksab neli eurot, libiseb siin taskusse vaid euro ja mõnekümne sendi eest. Umbes sama palju maksab ka pint kohalikku kesvamärjukest, mis päikeseloojangus öhe vajuvate restoranide terrassidel inimesed elavalt sumisena paneb, saatjaks Atlandi mõnus laineloks või julioiglesiaslik trubaduur. “Que Viva España!” kõlab rahvaste paabeli mitmekeelne koorilaul, kohati üsna eufoorsesse seisundisse viivalt ja käsi ning õllekanne kokku lööma sundivalt. “Que Viva España!”

No aga muidugi elagu Hispaania, sest pole Aafrika ranniku külje all teist saart, mis meelitaks aastas kohale viis miljonit turisti.

Vaatamata saare keskosas laiutavale pinnavormidelt ja värvidelt justkui kuumaastikule ning ööpimeduses parkides ringisibavatele peaaegu sõrmepikkustele prussakatele, kes võivad mõne põhjamaalase soolasambaks kangestada. Niisama hirmutavalt ja kangestunult (sõna otseses mõttes) lebavad koobastesse peidetud mumifitseeritud sinisilmsed guantšid, 30 miljoni aasta eest tekkinud vulkaanilise saare esimesed asukad, kes veel konkistadooride saabumiselgi rahumeeli kiviajas elasid.

Nüüd, sajandeid hiljem, on see Igavese Kevade saar koduks paljudele rahvustele ja mulle tundub, et selles paradiisis, kus palmimeeks ja kaktusemoosiks sulav naeratus ja silmapilk selgitab rohkem kui sada sõna, polegi täielikuks õnneks rohkem midagi vaja. Ja ma tean, et ma jään siia veel kauaks...