Kui küsida kelleltki: “Mis on Rainbow?”, vastatakse tavaliselt, et ei tea, või et see on mingi homode laager keset metsa, sest vikerkaarevärviline lipp on ju seksuaalvähemuste sümbol. Tegelikult on Rainbow kogunemine, mis meelitab 1972. aastast alates kokku igast rassist ja rahvusest inimesi üle maailma, et veeta kuu hiiglasuure perena keset loodust. Rainbow skaudid valivad välja veekogu ääres oleva looduskauni koha, kuhu tagasihoidlik kommuunkeskkond nullist üles ehitatakse. Kohal pole mitte ainult rändurid ja priiuserüütlid, vaid ka tavalised perekonnad koos lastega ja töömesilased, kes soovivad ­veeta Rainbow’l oma ainsa puhkusekuu aastas. Kogu selle kamba toovad kokku sellised ideaalid nagu rahu, harmoonia, vabadus, armastus ja loodussõbralikkus, mida järgides sõna otseses mõttes ka vähemalt üks kuu aastas elatakse. Tehakse koos muusikat, joogat, meditatsiooni, jagatakse teadmisi ja oskusi, loetakse oma lemmikraamatuid, suheldakse ja mõnuletakse, tehakse mida iganes, mis elurutus jäänud aja või võimaluse puudumise tõttu tegemata. Teisalt on see ka uue põlvkonna rahumeelne mäss kapitalismi, massimeedia ja tarbijaühiskonna vastu, sest meili teel teatud ringkondades liikuvas tekstis on selgelt kirjas: jätke koju liha, elektroonika, fotokad, lemmikloomad (hügieeni tagamiseks), alkohol ja narkootikumid. Seekordne kogunemine toimus poolest detsembrist kuni poole ­jaanuarini Uus-Meremaa Lõunasaarel, poolel teel Christ­churchist Nelsonisse.

Üks tavaline päev

Umbes kolme ruutkilomeetri raadiusesse platoodele, mägiaasadele, jõekäärudesse, kaljude varju ja võpsikusse on end ära peitnud vähemalt viissada karvast ja sulelist, kes ööbivad peamiselt telkides. Kogu alalt jookseb läbi kristallselge jõgi, mida toidavad mägedest alla lahisevad keskmise suurusega kosed, mis sobivad hästi hommikudušiks.

Hommikuseks äratajaks on Uus-Meremaa osooniaukudest läbi kõrvetav päike ja kaua magada saavad ainult need, kes elavad varjus, puu otsa ehitatud onnides. Ärgates jooksevad paljud jõkke või kose alla, teised teevad joogat või mediteerivad ja ülejäänud kükitavad trobikondades lõkete ümber, kus on virgutajaks tulel traditsiooniline India tee Chai.

Ilma mis tahes graafiku ja kokkuleppeta ilmuvad mõned ­vikerkaarlased varastel hommikutundidel ­iseehitatud kööki ja hakkavad mitmesajale inimese­le putru vaaritama. Tund enne ­söögi valmimist kõlab üle mägede kajana “Food circle”, pärast mida kõik ­suurele platoole kogunevad, et suures ringis ühtse perena laulda laule tänuks toidu eest.

Hommikusöögiringi ajal kuulutavad inimesed välja workshop’e, vestlusringe või muid tegevusi, milles igaüks saab päeva jooksul osaleda. Näiteks paarisakrobaatika, tuležongleerimine, kätega ravimine, homöopaatia, trans­tsen­dentaalne meditatsioon, tantrajooga loeng, unenäos ärkvelolemise töötuba, häälega toonimine, südame­meditatsioon jt.

Nõnda päev möödubki ja õhtusöögile kogunetakse veidi enne päikeseloojangut, pärast mida toimub pidu. Hullud peod toimuvad igal õhtul peaplatsil, eri laagrilõkete ümber ja pagaritöökojas – see tähendab kitarriste, viiuldajaid, jembemehi ja lauljaid üle maailma, kes esitavad omi ja rainbow laule.

Väga hull pidu toimub tavaliselt paar korda nädalas, aga kindlasti siis, kui on täiskuu. See tähendab, et kogu rahvas, tuhande inimese kandis, tantsib ümber tohutu suure lõkke ja laule lauldakse kõik koos! Vahel, kui energia eriti pööraseks läheb, pole üldse ime, kui mõned end lõkke ümber tantsides päris paljaks koorivad. Mitte esinemise pärast, vaid lihtsalt palav hakkab.

Tagurpidimaa ja tavalised erilised asjad

Linnas kõndides peetaks sind võõrale inimesele tere öeldes imelikuks, rääkimata sellest, kui hakata kedagi esmakordsel kohtumisel embama. Rainbow’l ütleb sulle tere ja vaatab silma igaüks, ja neid inimesi on sadu ühe päeva jooksul. Tihitpeale võid näha äsja tutvunuid pikalt kallistamas ja ka ise seda teha. See on nii loomulik, ja kujutate ette, mitte kellelgi pole kuhugi kiiret. Kui keegi esitab nii tobeda küsimuse nagu “mis kell on?”, vastatakse: “It’s rainbow time!” Kui tavaliselt on kummaline paljalt ujumas käia, siis veel imelikum on, kui keegi Rainbow’l läheb ujumisriietega ujuma. See on nii imelik, et sellest tasuks isegi pilti teha. Rainbow mõjub väga ohtlikult ka kadedusele, see kaob paari nädalaga täielikult. Kui keegi midagi sööb või joob, siis seda jagatakse alati teistega.

Uskumatu on ka see, et ühe päevaga suutsid Kanada poisid mudast ja kividest kokku plätserdada imelise küpsetusahju, mis toitis kogu kommuuni saiakeste ja pitsadega kogu järgmise kuu. Päevaga pandi üles ­presendiga kaetud suur köök, nelja suure äsja ehitatud köögilauaga.

Kõige stiilsema ja igati rain­bow’liku imetükiga sai hakkama ameeriklane William, keda kutsuti tema eriti eufoorilise oleku ja peaaegu kogu aeg palja noksiga ringi hängimise pärast “Supreme counciousnessiks” ehk kõrgemaks teadvuseks. Rännates kogunemispaiga poole, õnnestus tal hääletada autole, mille juhil oli muuseas ka helikopter, millega William 200 kilomeetri kauguselt otse kommuuni peoplatsile ära visati. Noh, laeva ja lennuki peale hääletamine tundub nüüd täitsa köömes.

Elamine õhust ja armastusest süsteemitus süsteemis

Rainbow sai alguse USAs 1978 ja tolleaegsed kogunemised toimusid algul kord aastas ja sealt edasi tihemini ja igas piirkonnas eraldi. Liidriteta süsteem toimib siiski teatud põhimõtetel. Peamine neist konsensus – kõik otsused alates sellest, millist sööki ostame, kuhu kaevata kemmerguid, kuni teemadeni, millal ja kus toimub järgmine kogunemine, võetakse vastu ühisel koosolekul, millest võivad osa võtta kõik. Need, kes osa võtta ei viitsi, usaldavad grupi tehtud otsust ja hiljem ei vaielda. Esimene Maailma Rainbow leidis aset alles 1998 Indias, kus otsustati, et seda hakatakse korraldama (kui seda üldse korraldamiseks saab nimetada) igal aastal.

Ja nüüd siis põhiküsimus: millest nad siis elavad, kas need puudekallistajad tööl ei käi? Rainbow’l on elamine õhust ja armastusest tõepoolest võimalik. Pärast iga einet käib moosekantide saatel ringi kübar või kaabu nimega “Võlumüts”, kuhu igaüks saab annetada ühisesse kassasse, mille eest ostetakse süüa, et toita kaks korda päevas kogu kampa. Kui tegu on saja kuni mitme tuhande inimesega, siis piisab sellest, kui igaüks annetab päevas ühe dollari. Miks siis mina linnas kulutan mitu tuhat krooni kuus, et süüa saada? Seepärast, et ostame ja teeme süüa eraldi, kui inimesed elaks ka praegu ökokogukondades, oleksid kõik kulutused mitu korda väiksemad. Nagu ütleb ka rainbowlik Hopi indiaanlaste ennustus: “Üksiku hundi aeg on läbi, et praegu hakkama saada, tuleb hakata jälle koos looma ja koos elama.”

Üllatusena oli Eesti maa, kelle osavõtt Uus-Meremaa Rainbow’l rahvaarvu kohta oli tõenäoliselt kõige suurem, sest meilt oli kohal üksteist täiskasvanut ja kaks last (kokku oli osalejaid 52 riigist – Toim.).

Rainbow tuleb koju kätte

Seda, et ökokogukondlik kultuur ja Vikerkaare kogunemiste vibe hakkab lõpuks ka Eestisse jõudma, näitavad Rainbow-hõngulised sündmused, nagu äsja Keila-Joal lõppenud festival In Lakech ja peagi aset leidev ökokogu­kondade kokkutulek. Lisaks toimuvad Hostel Euphorias Tallinna kesklinnas sellest juunikuust alates regulaarsed Rainbow laulude ja Bahajanide õhtud, kuhu on tihtipeale raske ära mahtuda.

Need, kes soovivad aga päris Rain­bow’d kogeda ja reis ­Argentinasse järgmisele World Rainbow’le tundub liiga kulukas, sõitke Soome! Või veel parem, kolige sinna kogu suveks, sest ühte jutti toimuvad Soomes seekord paarisaja osalisega rahulik Skandinaavia Rainbow Ting (20. juuni – 7. juuli) ja paari tuhande osalisega kreisi Euroopa Rainbow (11. juuli – 11. august). Kus ja kuidas, selle peab igaüks ise välja uurima, sest Rainbow’le jõuavad ainult need, kes rainbow’lasi tunnevad või info internetikanalitest üles suudavad leida. Täpne toimumiskoht avalikustatakse tavaliselt vaid mõni nädal enne Rainbow algust.