Nii palju kui ma soomlasi tean, ja ma ikka tean neid, on elul mõte sel juhul, kui suvel mökki’sse saab. Mökki on väike onnike, tavaliselt ilma küttevõimaluse, vee, vahel ka elektrita majake, mis õnnelikel on päris enda oma, võib-olla juba lapsepõlvest tuttava järve kaldal, ja teistel kuulub kämpinguelu juurde.

Soomekeelse sõna “mökki” tõlgib sõnaraamat “suvilaks”, aga ei tohi lasta ennast petta, sest eestikeelne sõna ei täida pooltki soomekeelse suurusest ja tõsidusest. Mökki on püha, mökki on omaette kultuur. Soomes on üle poole miljoni mökki, viimase kahekümne aastaga on see arv kahekordistunud, kusjuures sinna hulka ei kuulu kämpingud. Kui tippspetsialistil, olgu ta jurist või ärimees, läheb arvuti katki, on ainus võimalus kohe mökki’sse joosta. Kui perekond läheb tülli, tasub enne mökki’s käia, kui kurjasid sõnu välja ütlema hakatakse. Minul Soomes mökki’t ei ole, nii et pöördun teenusepakkuja poole ja maksan natuke raha, enne kui saan võtmed oma päris esimesse mökki’sse, mis kannab numbrit 68. Lõpuks ometi, pärast kõiki neid aastaid mu oma mökki! On augusti teine pool, kui jõuan Meri-Pori linna Satakunta maakonnas Lääne-Soomes.

Ametlikult linna tiitlit kandev Meri-Pori on tegelikult maakoht Pori linna külje all poolsaarel ja sellega ühendatud saarekestel, kus metsadega eraldatult paikneb kümmekond külakest. Sealkandis on viis kämpingut ja mõned imearmsad hotellikesed, aga sellest ei tohi lasta end petta, sest jaole saada on väga raske. Hotellid on nagunii puupüsti täis, kämpingutes pargib üks treiler teise otsa ja mökki’te reserveerimise eest võitlevad normaalsed soomlased juba varakevadel. See number 68, armetu ilma tualeti ja veeta kuudike ühe kaheksakümnendatel ehitatud kämpingu tagumises otsas Yyteri ranna lähistel, ongi viimane võimalus Meri-Porisse pääseda.

Just Yyterit teatakse Meri-Pori randadest kõige rohkem, sest siin on kuulsad liikuvad düünid. Yyteri rand on väga ilus. Väga-väga ilus, kohe eriline. Geograafiliselt jääb see Botnia lahe alumisse kolmandikku, aga siin ei ole enam märkigi Ahvenamaa kaljustest kaldanukkidest ega järskudest saarekestest. Siin on peaaegu kilomeeter lai ja paaritunnise teekonna jagu pikk laugete, aga kõrgete luidetega puhas ja valge liiv, suurte ookeani moodi lainetega sügav ja soe vesi ning silmapiiril mitu väikest saaretupsukest.

Yyteri düünid kasvatavad end ümber, nii et näiteks riietusruumid ja tualetid on juba meetrise liiva all, ukseni on kaevatud tunnel. Pole midagi teha, kui düün tahab ennast ehitada sinna, kuhu inimene ehitas maja, lõpuks viiakse ikkagi minema maja, mitte liivahunnik. Rannametsa vahel on mitmes kohas postid, millega düünide kasvamist jälgitakse. Keegi on pannud suure tähise – kolm meetrit, aga küngas on praeguseks sellest neli korda kõrgemaks saanud. Ja mis kõige tähtsam, ükski kraana, dokk ega korsten ei paista Yyterisse ära, kuigi mõne kilomeetri kaugusel on mitu kaubasadamat ja Soomes ei ole midagi imelikku, kui tuleb ujuda tööstussiluettide all.

Pärast Prisma kottide mökki’sse tassimist ja kiiret ringivaadet kämpingu valdustes viskan nagisevale plekiliste patjadega voodile pikali ja esitan endale kõige raskema küsimuse: mida peaks mökki’s tegema? Ma tõesti ei tea, helistan tuttavad soomlased läbi ja küsin. Vastatakse: ole! Joo ennast täis! Tunneta loodust! Selge, mõtlen, ja püüan tunnetada. Vahepeal teen salaja tööd ja siis tunnetan edasi. Mitu korda päevas käin rannas, vahel võtan varsti düüni alla jäävast bikiinibaarist siidrit. Eestis ei ole ma kohanud mitte kedagi, kes niimoodi kämpingus käiks, nii et püüan unustada kõik tuttavad käitumismallid.

Õhtul on nii külm, et keedan ära Prismast vene toidu riiulilt naljaga pooleks ostetud purgiseljanka. Smetanat on ka. Soomlased mängivad pimeduses tennist, mitu paarikest istub vaikselt lõkkekohtade ümber, treileritega reisijad lösutavad masinate ees, aga ei ütle midagi. Kui vesi keema läheb, teen purgi lahti ja saan teada, et käesolev idee seljankast on värskekapsasupp seentega, natuke tomatipüreed värviks sees. Nojah, Saksamaal toodetud. Oleks pidanud sprotte ostma, aga need ei anna sooja, täpselt nagu katkine radikas laua all, mida muudkui togin ja torgin ja utsitan. Natuke veider on, panen muusika hästi vaikseks ja püüan mitte eriti lärmi teha, kui üle hoovi vetsu lippan.

Esimesel laagrinädalavahetusel toimub koertenäitus. Ilm on väga halb, sajab kõvasti ja kutsud näevad päris trööstitud välja, kui näituseplatsiks ristitud parkimisplatsil oma jõu- ja ilunumbreid teevad. Peremehed, tavaliselt koerapiltidega t-särkides soome prouad, on aga uhked ja õnnelikud. Õhtul tõmbavad nad mökki või treileri ümber pisikese traataia, lasevad koerad sinna lahti, ise langevad lamamistoolidesse ja on õnnelikud. Tunduvad küll õnnelikud, nii et proovin ise ka oma mökki ees istuda.

Kui koerad ei huvita, võib minna nädalavahetusel mõnda külla pisikesele laadakesele, et värsket mõdu ja murakamoosi osta, või sõita 13 kilomeetri kaugusele päris linna Porisse. Poris toimub kogu aeg midagi, näiteks sattusin siin paar aastat tagasi Pori Jazzil Tom Jonesi kontserdile, kus erutunud soome daamid loopisid lavale nii palju paare aluspükse, et esineja pidi paluma piiri pidada. Seekord juhtun kohale Pori Folgi ajaks (kuid olemas on ka Pori Blues ja Pori teatrifestival), kus kohtun Californiast kodumaile mökki’sse puhkama tulnud välis-soomlasest prouaga, kes kirub, et pühapäeva õhtul pargis ühtegi kohvikut lahti ei ole. “Ega see siin mingi Eesti ei ole,” ütleb ta. Viskan pargis murule päikese kätte pikali, aga kohe tullakse küsima, kas olen surnud.

Kell pool seitse on kesklinnas jõe ääres lahti ainult veider laevarestoran Amore, kus saab tellida pudelite kaupa veini ja kohutavalt halba Quattro Stagione pitsat. See on soomlaste lemmikpitsa, mida tellides kunagi ei tea, kas saad üleküpsetatud ja vastiku purgituunikala koos kummise singiga või tõesti midagi söödavat. Raadiost käiatakse musklites räpimehe Mikael Gabrieli edetabelite tipus püsivat laulu “Mökille”, mille sõnad “lähme ära mökki’sse ja jätame linna selja taha” kõrbevad igaveseks mu ajusse. Telekast tuleb mökki-remondi saade. Söön maitsetut linnavurlede toitu ja igatsen Yyterisse, kus kohiseb meri ja on väga külm.

Nii see aeg läheb, urgitsen käest välja puuke, päevitun ja olen õhtuti teiste laagrinaistega dušijärjekorras. Keegi omavahel ei suhtle. Umbes kuuendal päeval ilmuvad välja oravad. Mu pre-paid internet saab otsa, ajataju kaob, näen unes soome keelt ja mökki’t. Kõnnin metsas, söön nii palju pohli, kui jaksan, ja ei korja seeni, sest ei viitsi. Oravad jõllitavad mind korraga kümnetest silmapaaridest, kogu aeg on natuke kõhe olla. Rebaseid on vähem, püüan aru saada, kas nende sõbralikkus võib tähendada marutaudi. Kratsin end ja haisen kopituse järele. Siis leian vana telekalehe ja loen õhinaga artiklit politseiseebi kohta, mida filmitakse juba seitsmendat aastat Kilpisjärvel.

Õhtuti on ühisköögis mikrouunivorsti hais, see spetsiifiline aisting, et oled Soomes ja maal. Olete kunagi ostnud poest HK lihatööstuse suure “Sininenki” sardelli, mis annab meie kõhnemale lastevorstile silmad ette? Soomlane lõikab sellele sälgud sisse, topib prakku paarsada grammi Gouda juustu ja kiiritab nii kaua mikrouunis, kuni vorst teeb suure paugu. Siis lippab üle õue mökki’sse ja plödistab peale Turun sinapp’it.

Teisel nädalal leiutan uue ajaveetmisviisi – otsin kaardilt mõne eriti imeliku nimega tänava ja siis matkan kümmekond kilomeetrit Meri-Pori teise otsa, et vaadata, kas see on päriselt olemas. Käin Viikonloppukatul (Nädalavahetuse tänav) ja Messinpoikakatul (Messipoisitänav), siis matkan mökki’sse tagasi. Kõik võtab aega, söön kraavidest metsikuid hiliseid vaarikaid ja vaatan teid palistavaid mökki’sid.

Suur üksindus tuleb peale. Arvan, et mökki’s peabki kujutama ette, et oled üksinda maailmas, viimane inimene, kes võtab omaks võidule pääsenud metsiku elukorralduse. Isegi palju, et meie mökki’tes on ikkagi elekter sees, ja et nõusid saab köögimajas pesemas käia.

Üheksandal päeval hakkan aru saama, et mökki’sse tulemise mõte on selles, et nii kaua oled, kuni tahad tagasi oma elu juurde minna, ükskõik kui tüütu see ka pole. Ma juba peaaegu tahan, avastan endalegi üllatuseks, kui väga külmal ööl und ootan ja ei viitsi õue vetsu minna.

Järgmiseks nädalavahetuseks on planeeritud autotuunijate kokkutulek, isegi Eestist on mõned osalejad. Kui sellest teda sain, kujutlesin keskealisi Elvise soengute ja kallite laevadega mehi, tegelikult on laagrisse koha sisse võtnud hulk ebameeldivaid noori, keskmine vanus 19 aastat. Nad on pannud Volkswagen Golfidele ja Opel Kadettidele uued veljed ja tagatiivad, joovad väga palju, on kohutavalt lärmakad ja tüütud. Kui soomlane tuleb metsa jooma, võtab ta ikkagi mitu kasti Karhu õlut kaasa, ja poisid on tulnud mitmeks ööks, nad joovad igal õhtul oma varud ära ja toovad hommikul uued. Nende päevade refrään on “vrõnn-vrõnn”.

Öösel lähevad noored käest ära, naiste kempsus on paljad narkouimas noormehed, karjutakse kella viieni hommikul. Lähen Mäntyluoto sadamahotelli hommikukohvile, vanad meremehed räägivad lugusid 1918. aastast tegutsenud asutuse ajaloost. Veel kaheksakümnendatel olid siin töötanud legendaarsed lõbutüdrukud Isabella ja Rosalind, sadamatöölistel oli kohvipausi ajal hea kohe kõrvalmajja tulla, siin käis alati pidu. Nüüdseks on linnud kadunud, hotelli hoovis kaevab vaikides maad töömees, kõrval norskab tema vana koer. Huvitav, mis neist tüdrukutest saanud on, kas nad on ikka veel ala peal või peavad mõnes kauges linnas pensionipõlve? Küsin, aga keegi ei tea.

Mäntyluotost edasi sõites jõuan Reposaarisse, see on Meri-Pori kõige ajaloolisem piirkond. Vanad majad reedavad eelmise sajandi alguse merendusrikkusi, kõik tänavanimed on pühendatud kaptenitele, madrustele, laevadele, tänavad on laiad ja vaiksed. Vanamehed on kaks metallist tõukeratast kokku keevitanud ja ainulaadse Reposaari rull-tõukekelgu ehitanud, sellega veeretakse kodust poodi ja poest kõrtsu. “Iidsel ajal hukkus siinkandis laev, ainsad ellujääjad olid kokk ja siga, nemad ujusid Reposaaris kaldale ja selle küla asutasidki,” räägivad mehed baaris. “Selle pärast ongi nüüd kõik reposaarlased ikka veel natuke sea näoga.”

Reposaari ilusama poole peal, kus vanad laiade terrasside ja puitnikerdistega villad jooksevad peaaegu lainetesse välja, elab Antti. Tema maja on kõige ilusam maja, mida saarel näinud olen, kui suureks kasvan, tahaksin sinna elama minna. Antti töötab sadamas bossina ja on Reposaari mõttes uustulnuk, kõigest viieteistkümneaastase staažiga. “Alles viimastel suvedel on hakatud mulle küla vahel tere ütlema,” ütleb Antti poe ees ja toksib kivikesi tolmusel teel. “Varsti algab õnneks puhkus, siis sõidan kohe mökki’sse,” rõõmustab ta. Antti mökki, nukker kuudike, on siit paarkümmend kilomeetrit metsa sisse soise järve ääres puugi- ja sääsevõsas, seal ei ole mitte midagi. “Ma nii ootan.”

Võtan end ka kokku ja lähen oma mökki’sse tagasi. Tunnetan loodust ja avan longero, kiiritan HK vorsti ja kuulan Aalto raadiost päevauudiseid. Loodan, et teen kõike õigesti ja puhkan nagu õige soomlane, mõned päevad on seda õnne veel ees.