24.07.2009, 00:00
Lennufirmadele teine põsk
Marsruut: London – Helsinki – (Ramada Hotel Vantaa Airport) –
Tallinn
Aeg: juuli 2009
Hinne: 5
See siin peaks olema
lennuarvustus, mis sarjaks Finnairi selle eest, et ta mind üheks pikaks
teisipäevaööks Vantaa lennuväljale ööbima
jättis ja et ma kell üks öösel mööda lennujaama
ringi kablutama ning lennufirma esindajat otsima pidin; tõik, millest
selle leheosa toimetaja sai aimu Skype’i tujuteate kaudu. Aga see oleks
ju sama, mis pahandada vihmaga sadamise pärast või poriga selle
pärast, et ta määrib. Sest kui lendad kümneid ja
kümneid lende aastas, siis ikka juhtub, et lennukompaniid rikastavad su
elu väikeste marsruudimuutuste või hilinemistega.
Inimese lennureisimisekarjääril on teatavasti mitu taset. Neist
esimesel on lennusõit justkui omaette sündmus, mis peaaegu, et
väärib habeme korralikult äraajamist ja puhtaid
põlvikuid. Algajad lendajad inimesed tunned selle järgi ära,
et nad kuulavad enne lendu turvainstruktsioone, vaatavad peaaegu kogu lennu
jooksul aknast välja, teevad pilvemerest pilte ning üllatuvad selle
üle, et lennukitoit maitseb nagu niiske villane sokk.
Järgmisel tasemel on lendamine muutunud rutiinseks ühest kohast
teise kulgemiseks. Sellised punktist A punkti B minejad ei pane enam
käsipagasisse rohkem kui 100 milliliitrit sisaldavaid vedelikke, ei
moodusta väravasse saba tund aega enne pardalemineku algust ega klammerdu
istme käetoe või naabri külge, kui lennuk turbulentsis veidi
rappub.
Ja lennupüramiidi viimasele tasemele oled
jõudnud siis, kui lennujaamad hakkavad tunduma hubaste koduste
paikadena, kui sinu boonuspunktiprogrammide staatus on kuskil plaatina ja
polooniumi vahepeal, kui suudad vähemalt kolmes maailma lennujaamas
kinnisilmi liikuda ja oled veidi pettunud, kui äriklassi ootesaalis istub
keegi “sinu” koha peal (see seal nurgas, kus saab arvutiakut
laadida ja kust näeb hästi väljuvate lendude tablood).
Iga järgmise tasemega väheneb inimese võime lennufirma peale
vihastada. Viimasesse gruppi kuuluvale reisihundile võid öelda, et
tema lend hilineb sihtkohta nädala, mille peale ta lihtsalt sirutab
käe hambaharjakoti ja hotellivautšeri järele, ilma et
näos liiguks ükski lihas. Esimese taseme lennureisija saaks ilmselt
sama uudise peale kreepsu ning teeks oma olukorda hullemaks sellega, et
tüütaks kõiki sõpru ja sugulasi oma lennulooga
tülide, abielulahutuste või lausa mõrvadeni.