Liiv keset linna: kümnete tonnide viisi liivaskulptuure Kopenhaageni südames (Foto: Thea Karin)

Taani on Skandinaavia maade seas väikseim, sealjuures peetakse teda kõige rõõmsameelsemaks. Vaatamata sellele, et kohe-kohe hakkab sadama, kühveldab ka Ofelia ranna liivaskulptuuride näituse organisaator Inge liiva üsna heatujuliselt. Tema ümber kõrgub 20 liivaskulptuuri, mis ähvardavate tumedate vihmapilvede all, kergelt päikese poolt valgustatuna, mõjuvad lausa dramaatiliselt. Siia, otse Kopenhaageni kesklinna, Amalienburgi lossi, kuningliku teatri ja uue ooperimaja kolmnurksesse naabrusse, on püstitatud maailma parimate liivaskulptorite tööd.

Traditsiooniks on kujunenud, et liivaskulptuuride näitusel on iga aasta oma teema. Seekordne näitus algab suure pauguga, jutustades edasi evolutsioonist, viikingitest, keskajast ja tööstuse arengust ning heites pilgu aimamatusse tulevikku.

Näituse valmimiseks on kohale toodud 150 veoauto koormat liiva, kokku 3000 tonni. Ja see on eriline liiv – mitte see, mille terakesi on merelained aastatuhandeid ümardanud, vaid saviga segatud liiv, mis laseb end üllatavalt kõvaks tampida. Seega ei tee ka lähenev vihm kujudele liiga.

Skulptuurid valmivad üldIselt nädalaga, sellele eelneb aga vähemalt kümnepäevane eeltöö. Tööriistad on nii sellised, mida kasutatakse müüriladumisel, kui ka sellised, mis on ette nähtud eriti peene töö jaoks. Näiteks india kunstnik Sudarsan Pattnaik kasutab kõige detailsema töö juures spetsiaalselt selle jaoks pikaks jäetud sõrmeküünt. Sudarsan on nüüdseks nii kuulus, et Hollywood plaanib tema elust filmi teha. Tegemist on klassikalise süžeega “ajalehepoisist miljonäriks”: kunagi saatis ema ta randa liivafiguure tegema, et pärast isa surma kuue venna ja õe ülalpidamiseks lisaraha teenida. Kõik läkski nii nagu Bollywoodi

muinasjutus: alguses väljanaerdud, paneb Sudarsan maailma imestama ja võidab ühe auhinna teise järel. Kui kunagi ammu kujutas Sudarsan peamiselt india jumalusi, siis nüüd juhib vaataja tähelepanu põletavatele teemadele, nagu kliimamuutus, terrorism, tsunamikatastroofid ja haigused. Kopenhaagenisse on ta üles seadnud skulptuuri nimetusega “Kaitse ookeani”, millel Kopenhaageni kuulus merineitsi on targa india joogi silme all. Kui pehmena liiva kujundada võib, seda näitab üllataval viisil aafrika kunstniku töö, mis räägib ema armastusest poja vastu. Vormid on nii ümarad ja jooned nii pehmed, et käega seda kõvaks tambitud liiva katsudes on üllatav, et see pehme ei ole.

Lehvivate juustega liivaviikingi käes on katkine kilp. Sellisena sümboliseerib ta sõjaretkelt naasmist ja meenutab, et kunagi, 13. ja 17. sajandi vahel, oli Taani suurvõim, kelle mõju võis võrrelda Euroopa suurimate riikide omaga. Et tulevik on aga etteaimamatu, seda sümboliseerib figuur, milles mees võimsate musklite abil läbi kalju murrab – siin on püstitatud küsimus, kas kõik see ponnistus tasub ennast ära, sest teisel pool ootab teadmatus. Pilgu kaugusele jäävad figuurid, mida kõige paremini iseloomustaks ehk sõna “õõvastav” – siin on kujutatud tulnukaid ja seda, mis maailmast pärast kliimamuutust ja katastroofe, sõdu ja suurt ahnust alles jääb.Muljetavaldavalt lookleb Ofelia ranna skulptuuride vahel keskaeg, näeme pisikesi inimesi, kes ajal, mil maailm tundus veel lame, end kettidest päästavad. Siin on põhjakonn, maailma alguse loomad ja mereelukad.

Püramiidide kõrval asub skulptuuriranna kõrgeim ehitis, millesse koondatud kõik Kopenhaageni tornid ja kuulsad hooned. Selle kallal töötas terve rahvusvaheline kunstnike grupp. Kes teab, mis ilm skulptuuri püstitamise ajal oli, kuid igal juhul on taiesele lisatud ka ilmakaart koos pilvedega. Moodne versioon kolmest ahvist – ei näe, ei kuule, ei räägi – on siin moodsalt futuristlikul viisil väljenduse leidnud. Et mõista figuuride sümboolikat, näha detaile, tulebki teha mitu ringi ja meenutades oma teadmisi, lisada neile nii üht kui teist uut. Kaasa peaks võtma ka vihmavarju, et jalutuskäik läbi inimkonna ajaloo ja eriliste kunstnike loodud detailirohkuse nauditav oleks. Kui näitus läbi saab – kas 5. augustil, nagu algselt kavandatud, või publiku nõudmisel siiski augusti lõpus –, kaovad figuurid igavikku ja liiv läheb kasutusse veealuse parkimisplatsi konstrueerimisel.