Alati kohver muidugi ei saabu, või siis ei tee ta seda ühes tükis. Mind paljudel rännakutel saatnud Nautica ratastega reisikott on asunud sel reisil lagunema, kaotades Delta lennuki trümmis oma väljatõmmatava käepideme ning veidi hiljem TAMi lennul ainsa allesjäänud õlarihma. Nii on uljast kohvrist jäänud tänaseks amputeeritud pamp, mille järellohistamine esitab teatud väljakutseid. Siiski otsustasin Rios minna oma majutuskohta jala. Oli varahommik, kuid õhutemperatuur keris end kiiresti üle 35 kraadi. Higi voolas ja lõpuks Cruz de Ouro hotelli orienteerununa (otsustades voodi alla paigutatud lisajalgade ja “Hotel Champahne” kirju kandvate padjapüüride järgi endine armumotell, mis asunud paranemise teele) ja oma kohverinvaliidi järsust trepist üleshiivanuna oli mul raskusi peeglist vastuvaatavas leemendavas ja punaselapilise näoga tegelases enda äratundmisega.

Kuid ma olin vältinud takso pruukimist. Osalt hinna tõttu – Rio pakub ohtralt võimalusi, et raha taskutest välja vuhiseks nagu õhk katkisest õhupallist, ning Santos Dumonti lennujaama valuutavahetuse 31% juurdehindlus pole neist viimane –, kuid ka protestist turismiinfo leti vastu, kust mul oli kohe kästud takso võtta, kui ühiskondliku transpordi pakutavate võimaluste kohta uurisin. Miks, huvitav, seisneb turismiinfo lettidest kõlav esimene (ning pahatihti ka viimane) soovitus takso võtmises? Kui palju väljaõpet sellise nüansirikka õpetuse väljastamine nõuab? Liiatigi kui elu on näidanud, et kusagilt – kui mitte terminali eest, siis sadakond meetrit eemalt – väljub alati ka kohalik buss, mis võib küll olla teisi säästuteelisi tuubil täis (Tegucigalpa Toncontín) või eeldada linna saamiseks kolme ümberistumist (Dallas Fort Worth International).

Neile, kes filmist “Turistas” end liiga palju ära hirmutada pole lasknud, pakuvad bussid häid võimalusi ka Brasiilia kaugematesse kolgastesse jõudmiseks. Kuigi üsnagi kallid – odavamast lennupiletist vaid veidi soodsamad –, on Brasiilia ööbussid võrreldavad kodumaise Lux Express Lounge’i mugavustasemega ning toolide seljatugi tundub langevat tahapoole isegi veelgi uljama nurga all.

Öine sõit Ilheusest Salvadori kestab tänu Kõigi Pühakute lahe ümber tehtavale hiigelkaarele küll seitse tundi; täpselt kaks korda kauem kui 139miilise linnulennudistantsi järgi arvata võiks, kuid see-eest saabutakse kohale meeldivalt alles siis, kui päike raketina taevasse tõuseb.

Kell võib olla vaid veidi enam kui viis pühapäeva hommikul, kuid tänavatel pulbitseb juba elu.

Vanaldane tõmmunahaline naine valges kleidis luukab ringi ja üritab edutult kerjata, tolmused palmid õõtsutavad kerges tuules lehti ning kohvikutesse on jõudnud müügile värsked pirukad, mille täidisteplejaad ulatub soolatursast roosaka kanahakklihani. Kuid sama kiirelt kui elu tekkis, ta päikseloojangul ka kaob. Kell kaheksa-üheksa õhtul on Salvadori tänavad juba tühjad ja kottpimedad. Mõisted “südaöö” ja “kell 00.00” hakkavad ekvaatori lähedal tööle sünonüümidena.

Kuivõrd Agoda.com’i kaudu broneeritud tilluke Apart Hotel Atlantic City oli otsustanud end üle müüa (“Proua Neide väga vabandab, et tal pole võimalik teid seekord vastu võtta,” teavitas on-line-reisibüroo saabumispäeva hommikul saadetud e-mailis lihtsa südamlikkusega), suunas saatus mind vähem peenesse Porto Hotel Salvadori. Hoolimata hotelliesisel tänaval alanud asfaldiparandustöödest sain tolles müriseva konditsioneeri ja sinaka päevavalguslambiga majutusasutuses ühe parima hospitality-kogemuse oma elus. Olles riigis, mille keelt sa suurt ei mõista, on lihtsalt võimatu ülehinnata abivalmis retseptsiooni olulisust, ning Porto Hotel Salvadoris ei peetud paljuks midagi alates portugali keele kiirkursuse andmisest kuni lennujaamabussile jõudmise detailse õpetuseni.

Miskipärast kipub lihtsalt olema nii (mõne väga üksiku erandiga), et mida kallim on hotell, seda võimetumad on tema töötajad vastama mitmesugustele väikestele muredele, mis ränduril esineda võivad. Empaatiavõime langeb kolinal pöördvõrdeliselt majutuse hinna tõusuga, kusjuures järelejäänu võib jagada kahega niipea, kui hotell on otsustanud pakkuda tasulist vifiteenust. Viimased empaatiapunktid röövivad hotellitöötajatelt aga alati kaheinimesetubade klaasist WC-uksed; sisekujundusdetail, millest tundub mu sellesügiseste tähelepanekute kohaselt olevat erilises (ja paraku raskestimõistetavas) vaimustuses Accori hotellikett.

Autori reisitrajektoor läinud nädalal: Rio de Janeiro – São Paulo – Ilheus – Salvador – Aracaju – Brasilia – Atlanta – Washington – New York – Madrid.