Kui rääkida edaspidi Hollandist ja mõelda riiki, siis parandavad kohalikud, et see on ainult üks Põhja- ja Lõuna-Hollandi liitmaakond, riigi nimeks on tänavusest aastast aga ainuõige kasutada Madalmaid. Eestlasel on sellest hõlbus aru saada, ei Lääne- ega Ida-Virumaad tohi riiginimeks Viru üldistada.

Hollandlastele, näh, ikka madalmaalastele, hakkas kõvasti vastu, et nende kodumaad seostatakse tulpide ja veskite, juustude ja kanalite, Antjede ja puukingade, sinise Delfti portselani ja punaste laternate linnaosaga Amsterdamis, kohvi-shop’ide ja kanepiga. Turistide eelistuselt oli 136 rännumaa seast Holland 17. kohal ja Amsterdam võttis aastas vastu umbes 17 mln külalist. Seega levis maine sõbralikust ja vaatamisväärsustest pungil paigast aina edasi, ka selline, mida ei soovitud. Kui muuta nime, siis ehk paraneb ka riigi imago ja asendub moodsa, innovatiivse ja kõigele avatud külalislahke maa kuvandiga? Samas on pealinn Amsterdamis külalisi juba niigi sedavõrd palju, et ühe kohaliku kohta tuleb aastas 16 huvireisijat. Nüüd tahavad Madalmaade võimud selle pealt veelgi enam ka kukrusse pista ning 1. jaanuarist peab iga turist maksma lisaks veel 3 eurot öö eest hotellis, kuigi see on juba 7% maksustatud linna poolt. Kes otsib öömaja Airbnb kaudu, peab nüüd maksma 10% enam. Mõne aasta eest tegi seda Veneetsia, lubades turistidelt korjatud makse kasutada linna heakorraks, kuigi erilisi muudatusi pole siiani märgata.

Kuid aastavahetuse suurim sündmus toimus minu jaoks siiski Saksas, Krefeldis. Jubedat õnnetust loomaaias ei korva mingid positiivsed elamused, sest mulle pole vahet, kas hukkusid inimahvid või inimesed. Kaitsetutest loomadest on isegi rohkem kahju, sest neil pole oidu midagi ise ette võtta, nad on inimestest täiesti sõltuvad ja nende hoole all. Kurb oli vaadata 88aastast endist direktorit dr Walter Encket, kes oli omal ajal lasknud ehitada nüüd 48aastaselt hukkunud gorillale Massale ja teistele inimahvidele erilise troopikamaja, kus, esimest korda Saksamaal, puudusid vaatamist häirivad raudvõred ja loomad end vabalt tundsid. Meid on püütud küll lohutada, et ahvid surid vingumürgistusse, et elusalt põlemist ei olnud, ja tahaks väga seda uskuda. Loomaaed tunneb kaasa ka põlengu põhjustanud kolmele naisele, emale kahe täiskasvanud tütrega, kes, kuulnud õnnetusest telekast, läksid politseisse, sest kartsid, et nende poolt taevasse lastud Hiina laternatest ahvimaja katus tuld võtta võiski. Ennast nende asemele pannes – kes ütleb, et pole ilus tava uusaastasoovid põleva küünla toel taevasse saata? Mõte, et kergesti oleksin võinud nende asemel olla mina, teeb hirmu. Seda üksi teinu saaks pääle moraalse ka ränga õigusliku karistuse, kuid kolm naist ei pea midagi kartma. Olgu päälegi rahva verehimu suur ja ähvardused ägedad, kuni pole võimalik tuvastada, kelle neist kolmest, kas ema või kummagi tütre latern ühena viiest maja põlema pani, ei saa ka kedagi karistada. Aga edasi elada neil tuleb. 2020, 2021 ja mine tea, kui kaua veel.