Marika Villa: Poliitspekter
See oktoober Saksamaal oli meeldejääv.
Küll samad värvid looduses ja linnaparkide muru täis söögiseeni, needsamad parved (kuid uued linnud) lõunasse rändavaid hanesid-luiki ning varemgi kogetud malbete ilmade vaheldumine kahju toonud sügistormiga – ent ometi läheb tänavune oktoober ajalukku.
Sügistuul oli kollaste lehtedega koos pühkinud saksa poliitikast kollase lipuvärviga liberaalid, kuid puudust nendest ei tuntagi (kolleeg Lõuna-Aafrikast ütles: FDP on nagu hoor, kel ükskõik, kellega! Peaasi, et valitseda saaks). See-eest on Saksa poliitilise maastiku maalijal kasutada nüüd rohkesti punast ja rohelistki.
Et olla poliitiliselt elujõuline, tuleb päevasündmustele reageerida adekvaatselt. Lähtuda tänasest ja mitte toetuda varasematele sõbrasuhetele, nagu püüdis eurooplaste salakuulamist USA poolt välja vabandada saksa valitsus. Pärast kantsleri telefonis kolmandaks olemise avalikuks tulemist ei saanud aga üldsuse meelepaha enam vaigistada ja juhtumit pisiasjana käsitleda. Piinlik lugu, mille abil targemad poliitikud oleks osanud ameeriklastelt mõndagi järeleandmist saavutada. Kuid mitte Saksa. Siin süvendatakse hoiakut, et pealtkuulamine oli ja on vajalik. USA ei saavat usaldada kohalikke salateenistusi, ka saksa omi mitte, kuna 11/09 terroristid said ju siin segamatult valmistuda.
Nii pälviski teenitud tähelepanu Bundestagi roheline nimekirjaväline saadik Christian Ströbele, kes tegi ootamatu visiidi Moskvasse, et kohtuda Edward Snowdeniga. Kolmetunnine jutuajamine, dokumenteeritud sõnas ja pildis, andis tulemuseks mõtleva rahva ülekaaluka (85 : 15) toetuse Snowdenile asüüli andmiseks Saksamaal. Lühikese ajaga on ettepanek saavutanud enamuse ka Bundestsagis, eriti punases-rohelises tiivas. Selle teostamiseks läheb aga vaja kantsleri otsustavat sõna, mis tagaks pagulasele julgeoleku. Ainult kantsleri isiklik tagatis võiks takistada ameeriklasi meest röövimast. Ei usu, et Merkel julgeb ookeanitaguste sõprade vastu astuda, kui Bundestag otsustab Snowdeni asüüli poolt.
Aga et kantsler peab hakkama varsti tegema spagaati oma parlamendi ja maailmavalitseja tahte vahel – seda oodatakse põnevusega.
Paralleelselt tuntud asülandiga käis oktoobris möll ka tuhandete tundmatute ümber. Kui alguses kohutasid rahvast Vahemere laevaõnnetuste ohvrid, siis rahustas meelepaha laineid peagu igapäevane aruanne, kui palju merehädalisi jälle päästeti. Siia, tulge siia! – näivad hüüdvat südamlikud sakslased, kelle avarat südant on olnud võimalus näha Berliinis camping’ut pidavate ja tingimusi esitavate aafriklaste näite najal. Et lõpetada palju kuid kestnud laagrielu linnasüdame pargis, pakkus linnaosa roheline vastutaja neile tühjaks jäänud kooli ja tõttas rahvale rõõmuga teatama: camping on likvideeritud! Ei möödunud päevagi, kui laagrer öö varjus uusi tulnukaid täis sai! Kas neid, keda Vahemerest päästeti? Jama küll, kui rohelise poliitiku ideaalne maailmapilt ja püüe seda luua tegelikkusest nii rängalt erineb.
