Märt Miljan: Meie igapäevast näilisust anna meile tänapäev
Seetõttu on arusaadav, et inimeste valulävi negatiivse informatsiooni suhtes on nullilähedane. Loomulikult on seda mõistnud võimuladvik, kes juba aastaid tagasi saatis riiklikku statistikaametisse uue bossi, kellele oli antud käsk parandada arvutusmeetmeid. Parenduse tulemusena on viimased aastad olnud ametliku statistika alusel metsiku majanduskasvuga ja kasvu arvestades tagasihoidliku inflatsiooniga. Kui ametlikud andmed kirjutavad inflatsiooniks viimastel aastatel 10% ümber, siis era- ja välishindajad räägivad pigem 25st. Sellisest näilisusest sai lõpuks villand ka mainekal rahvusvahelisel majandusajakirjal Economist, kes lõpetas Argentina ametliku statistika kajastamise oma ülevaatetabelites. Mitmed porteño’d (sedasi kutsutakse föderaalpealinna elanikke) kehitasid vaid õlgu ja ütlesid, et ajakirjast, mida toimetavad Londonis elavad inglased, ei saagi muud oodata kui valesid ja vaenu õhutamist. Eks kõigil on veel meeles Thatcheri-aegse Suurbritanniaga peetud sõda Falklandi saarte pärast, mille omaniku üle vaieldi aastaid. Saarte-konflikt on okkaks rahvustunde kurgus, mida kohalik valitsus kavalalt manipuleerib suurema toetuse saamiseks. Kusjuures seitse aastat pärast sõja algust taastati diplomaatilised suhted klausliga, et saarte suveräänsuse vaidlus jäetakse kõrvale ja probleem n-ö õhku.
Samas näilisus kui selline ei paista argentiinlasi kuigivõrd häirivat, pigem tundub see olevat omane mudel enamiku eluprobleemide lahendamiseks. Negatiivse informatsiooni vältimine väljendub siin kõige mitmesugusemal viisil. Töösituatsioonis on üldiselt tavaks lihtsalt sirge näoga valetada, kui jama on kokku keeratud, või süüdistada kolmandaid osapooli. Läänelikku juhtimiskultuuri, kus konstruktiivset kriitikat ja konfrontatsiooni nähakse probleemide lahendamise osana, siin väga ei kohta. Hea nimi ja reputatsioon on peamine, mistõttu ausus kui selline võib isegi probleemiks osutuda.
Inimsuhetes aga on sellisel passiivsel käitumismustril palju põnevamaid väljendusi. Siinse latiinokultuuri kohaselt ei maksa öelda teisele inimesele tõde, kui see võib kuidagi tema tundeid haavata. Kindlam tee on leida mõni vabandus. Näiteks, kui oled vallaline ja juhtud Buenos Airese ööklubis kohtama mõnda toredat kohalikku ja pärast mõningat vestlust väljendad soovi WCsse minna, siis võid olla enam kui kindel, et su uus tuttav on kerges kimbatuses. WCsse minek on suhteliselt tunnustatud kood selle kohta, et sulle lähenenud vestluspartner sulle ei sümpatiseeri. Mistõttu häda korral tuleb rõhutada, et sa päriselt soovid WCsse minna. Pole harv juhus, et kohalik tahab sind seepeale tualettideni saata ning kohale jõudes mõistad, et enamis väljakäigu ees ootavast rahvasummast ongi saatjarollis.
Tütarlaste sõnul on ka üsna tavaline, et latiinomehed lõpetavad vestluse huvipuuduse korral siiski telefoninumbrit küsides, kuhu aga kunagi ei helistata. Ning sellisest näilikkusest numbrit teha oleks lihtsalt näotu. Siinne maskeraad annab võimaluse ka halva mängu juures head nägu teha, mis igapäevaelus on kahtlemata stressivabam.
