Kohati jääb mulje, et kõigepealt ehitab marokolane endale müüri ja alles siis maja, kirjutab Loode-Aafrika araabia maad avastamas käinud Agur Maandi.

Vabariigi aastapäeva tähistasi­me seekord Hispaanias Alge­cirase sadamas sardiinivõilei­bade ja mullijoogiga. Teada oli, et Tangeri praami hilinemine on tava­line, ent see, et olime järjekorras sel hilisõhtul ainsad, sisemuses ladusa väinaületamise tunde tekkimist väga ei soosinud. Paari pikaks veninud tunni jooksul selja taha mõningane rivi siiski tekkis, ööpimedusest saabus ka praam ning järgmise kalendripäeva esimestel tundidel meie neljaliikmeline reisipere üle oligi. Kui mõningad piiriületusega kaasnevad ootamatused ning esimene, jalgrattaid auto küljest minema puhuvate tuultega öö sai kenasti üle elatud, võis poolteist kuud sõitu sel Aafrika araabia maal alata.

Aastaaegadel, kui Euroopas on ilm vilets, kuid Marokos mitte, veereb sinna tuhandeid autosuvilaid. Märtsi keskel Agadiri linnas asuvas kämpingus ühe tasapisi asju kokku sättiva saksa vanahärraga vesteldes selgus, et tema on seal juba novembrikuust. Naabriproua juurest igal hommikul kostev Les ­miserables ning statsionaarselt ühendatud vee- ja kanalisatsioonivoolikud andsid alust arvata, et meeldiv rutiin on omaks saanud ka paljudele teistele. Valdavalt on kliimapagulased siiski Prantsuse numbrimärgiga ning seda põhjusega – endise Prantsuse asumaana käib siin siiani suur osa asjaajamisest prantsuse keeles ning isegi turismisektoris ei pruugi alati inglise keelega hakkama saada.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: