„Ma tean, mida sa otsid.“ Nii kõnetas mind rikšajuht, kui olin pettunud näoga astunud välja Bangladeshi pealinna Dhaka supermarketist.

Edasine nägi välja nii, et rikšajuht helistas oma sõbrale, kes pakkus kohtumiseks üht varjulist paika äärelinnas. Sõitsime siis mööda kõrvalisi hämaraid tänavaid, kuni ühel tänavanurgal peatus meie juures rattaga vanamees. Võttis minult 25 eurot ja lubas varsti tagasi tulla. Järgmised pool tundi oodates jõudsin imestada oma lihtsameelsust, et kirjalikku ostu-müügilepingut ei sõlminud. Asukohta, kellaaega ja kohalikku kuritegevustaset hinnates käisid peas ka mõtted, et kui minuga midagi juhtub, oleks see Bangladeshi demokraatiale suur löök. Poole tunni pärast ilmus vanamees välja, käes lilletaimede karpi peidetud sixpack väikeste õllepurkidega. See oli minu ainus seaduserikkumine riigis, kus on ülikarm alkoholipoliitika. Ja õllest jätkus kolmenädalase missiooni lõpuni.

« Avalehele 1 Kommentaari