Kas Moldoval tasuks omariiklusest loobuda, küsib Ingvar Luhaäär pärast visiiti kunagisse vennasvabariiki ning separatistlikusse Transnistriasse.

Lausa hämmastav on, kui erinevat teed on läinud kõik need endised „Nõudeliidu“ niinimetatud liiduvabariigid: Baltimaad rabelesid end otsustavalt lahti, mõni maa – eelkõige Türkmenistan – supleb kullas tänu oma maavaradele, Valgevenes on jätkatud jõupingutusi sotsialismi ideaalide nimel ja selles tõepoolest ka edasi jõutud. Moldoval on läinud vaat et kõige kehvemini. Peatusin Chișinăus hotellis, mis kunagi esindas ehk teatavat nõukogulikku luksust – punane samet, nägusad tapeedid –, kuid oli ilmne, et sellest ajast peale on kõik seal üksnes lagunenud. Hommikusööki serveeris matsakas, muidu sümpaatne ja toimekas tüdruk, kiiresti valmistas omlette, kandis neid laudadele. Kui andsin märku, et pole mahla saanud – laual oli näha pesemata mahlaklaase –, palus vabandust, et oli mahlapakke kahjuks liiga vähe ostnud…

Õhtul oli mul tegemist, et hotellini jõuda – kesklinn oli ­nooblitest politseiautodest ümber piiratud. Mustades tunkedes ­korravalvurid, suuremalt jaolt noored poisid, sõid isukalt jäätist. 

« Avalehele 12 Kommentaari