HETK CORONAGA: Õnneks vedelal kujul.

Nicaragua pärapõrgusse, Puerto Cabezas' (hääldatakse puerto kabessa) linnakesse jõuab kõik maine suure viivitusega. Ainult e-kirjad ja telefonikõned tulevad kähku. Ja mõni asi ei jõua Puertosse vist iial. Seniajani puuduvad siin sellised kõrgtsivilisatsioonile omased nähtused nagu liiklusraev ja koolitulistamised. Liiklusummikud aga hakkavad juba vaikselt ilmet võtma. Vahel kulub oma 3–4 minutit, enne kui üle ristmiku saad.

Sama lugu on ka koroonaviirusega. Inimesed vaatavad õudusega maailma uudiseid ja panevad endale järgmisel päeval maski ette. Ja mõni tormab poodi, et osta paar vakka riisi, ube, suhkrut ja jahu. Neid ostlejaid on siiski vähe, sest enamikul inimestel ei ole siin mingeid sääste. See, mis päeval teenitakse, õhtul koos perega ära süüakse. Või mis seal salata – päris sageli hoopis kusagil patuurkas ära juuakse.

Siis tuleb hetk, kus rahunetakse maha. Maskid visatakse üle õla teekraavi, kust poisikesed nad üles korjavad ja endale naljaviluks ette panevad. Lõpeb ka ostlemise sagin. Ja siis nädal hiljem tuleb uudistest uus sahmakas ja kõik kordub taas.

Rahvast on küll vähemaks jäänud, aga see on tingitud vähi- ja kilpkonnapüügi hooaja lõppemisest, mitte koroonast.

Linnakese ainus suurem toidupood, kus saab ostukorviga ringi tuiata, võttis asja tõsisemalt käsile. Maalis kassade ette põrandale kollased jooned, millest ei tohi üle astuda, ja järjekorras seisjatele punased ristid, et siis võtad oma positsiooni ühel sellisel sisse, oled nagu nupp lauamängus „Reis ümber maailma“. Aga ei töötanud ei jooned ega ristid. Inimesed käitusid nagu lambad. Siis ei aidanud muu, kui kassiiri ja ostja vahele veeti jäätisekülmikud, et keegi ei saaks enam kassiirile nina alla ronida. Kassiiridel on maskid ees ja omamoodi irooniana Corona õlle reklaamiga polosärgid seljas. Aga asi ei ole iroonias, need särgid olid neil juba enne viirust.

Kord oli suure toidupoe uksel isegi noormees desogeeliga. Pigistas pudelist igale sisenejale lurtsaka pihku. Aga see lõppes vist seetõttu, et meelitas ligi liiga palju rahvast. Kõik tahtsid tasuta geeli. Siis ilmusid suuremate äride ette veetünnid ja kraanikausid koos vedelseebi jaotajaga. Ajutised lahendused koos kirjaga, et palun peske enne poodi sisenemist käsi. Peseks küll, aga kraan tuleb peale pesu kinni keerata. Sealt võid ju saada kurat teab mis batsilli. Ja suurem osa ärisid ning turg on Puertos nagu tillukesed mesitarud, mille ees käib vilgas sumin ja rüselemine. Nii et need ajutised kraanikausid on hügieeni parandamise seisukohalt nii nagu soomlased ütlevad: „hyttysen pieru ilmäkehässä“.

Restoranid, baarid ja diskoteegid töötavad nii nagu enne. Rahvast on küll vähemaks jäänud, aga see on tingitud vähi- ja kilpkonnapüügi hooaja lõppemisest, mitte koroonast. Rahval on tööd ja raha vähem kui enne. Kuna paheliste diskoteekide uksel kobatakse kõik sisenevad mehepojad üle, et nad nuge ja matšeetesid sisse ei smugeldaks, on turvamehel füüsiline kontakt väga suure hulga inimestega. Maski ta küll ei kanna, aga prits klooriveega on nüüd käeulatuses. Pärast igat läbikobatut pihustab endale sealt käte peale, aga vahel unub ära.

Ametlikud andmed, et Nicaraguas alla kümne nakatunu, ei tundu kuigi usaldusväärsed. Kui naabritel Hondurasel ja Costa Rical on nakatunuid kummalgi ligi pooltuhat, siis sama palju peaks neid olema ka Nicaraguas. Ja teoreetiliselt võttes peaks viirus olema jõudnud ka Puertosse, sest kilukarbina täis tuubitud buss tuleb Managuast kaks korda päevas, vahel tuleb ka lennuk, kuigi too tundub käivat poole harvemini kui vanasti. Ilmselt seepärast, et gringod enam ei reisi.

Üks põhjus, miks viirust siin veel pole, võiks olla see, et siin puuduvad testimise vahendid. Et koroona on kohal, aga me lihtsalt ei tea seda. Samas on Puerto linn nii väike, et miskit ei jää kuulmata ega nägemata. Mida näha pole, on see, et surnuaia labidameeste äri õitseks või puusärgitegijad rasva läheks. Elu tundub minevat oma loomulikku rada. Ainus seletus, miks viirus Managuast veel siia pole jõudnud, võiks olla, et 500kilomeetrine sõit vana bussiloksuga üle kivide ja kändude on viiruse jaoks tappev. Või et viirus, nähes, millisesse jubedasse bussi teda tahetakse viia, jätab oma kandja sealsamas maha.

Viirust ei tulnud isegi Semana Santa ajal (latiinode lihavõtted). See on aeg, kui rahvas rändab kaugemalt sünnikohta, pered saavad kokku ja pidutsetakse terve nädal. Võib-olla jäi ta tulemata seetõttu, et USAs elavad Nicaragua päritolu inimesed jäid suuremalt jaolt koju?

Loota, et koroona kunagi meieni ei jõua, oleks naiivne. Sama naiivne oleks loota, et keegi võiks siin suuta elada isolatsioonis. Rahvas, põhiliselt indiaanlased, on sedavõrd rahutu ja elav seltskond, et neid ei paneks koju luku taha mingi vägi. Ainus, mis tulevikku silmas pidades oleks mõistlik teha, oleks soetada hulk matšeetesid ja muid kondijõul töötavaid riistu. Ja kuna meri on ukse all, siis lisaks kalapüügitarvetele ka puutüvest välja tahutud merekindel kanuu. Et kui maailma majandused doominokividena kukkuma hakkavad, siis oleks vähemalt kookospähklid, banaanid ja kala omast käest

Kui viirus Puertosse jõuab, siis tuleb kaos suurem kui mujal, sest haiglad ja arstid on siin küll olemas, aga peale atsetaminofeeni tablettide välja kirjutamise nad millegi muuga suurt hakkama ei saa. Kui keegi tõsiselt haigeks jääb, siis on tal kaks võimalust, kas põdeda või Managuasse arstiabi järele tormata. Indiaanlastel on omad ravitsejad ja ravivõtted, aga enam nad neisse kuigi palju ei usu. Pastilla ehk tablett, olgu või lihtsalt glükoos, on see, millesse nad usuvad.