Nagu Briti klubi
Marsruut: London-Phoenix
Aeg: märts 2007
Klass:
Club World (äriklass)
Hinne: 4+
Enne lendu suure lombi
taha astun läbi Heathrow’ lennujaama 4. terminali esimese
värava juures asuvast äriklassi ootesaalist. Esimesena torkab silma
kahekorruselise business lounge’i rahu. Tugitooles ja diivaneil istuvaid
inimesi eraldavad õlakõrgused vaheseinad, puhveteid on
mõlemal korrusel kolm-neli ja kuigi snäkivalik on neis
tagasihoidlik, on õlle- ja veinisõpradel põhjust
rõõmustamiseks: nelja sorti õlut, kuus marki veini –
kolm prantslast ja kolm ameeriklast. Ja margid täiesti korralikud ja
joodavad. Kahju ainult, et kell näitab alles hommikupoolikut.
Töö tegemiseks on ülemisel korrusel neli ja alumisel
mõnikümmend netiühendusega arvutit. Oma läppari
kasutajatele maksab vihvi kuus naela tunnist. Voolupistikutega on lugu
keeruline – neid on vähe ja osa neist pole Briti tavalised pistikud,
vaid mingi seninägematu vähendatud variant, mille vooluadapter mul
paraku puudub. Adapterit ei saa ka teenindaja käest.
Ameerikasse
lendan British Airwaysi päevinäinud Boeing 747ga ning – esimest
korda elus – tagurpidi. Lennuk lendab ikka nina ees, lihtsalt ma olen
seljaga sõidusuunas. Üllataval moel polegi kõige halvem.
Nahkkattega tool on sama väsinud kui lennuk, kuid seljatuge ja
nimmepiirkonna tuge saab reguleerida. Jalgade toetamiseks on tooli vastas pink.
Kõrvalistujast eraldamiseks tõmbab stjuuard ette sirmilehviku.
Panipaiku on enam kui kesiselt, lennule kaasa võetud arvutit ega
raamatuid pole suurt kuskile panna.
Teenindus on nagu Inglise
klubis: viisakas, väljapeetud ja naeratav. “May I store you shoes
more safely, sir?”, “Everything fine, sir?”, “Nice
weather, sir, isn’t it? Not bad in Phoenix too, indeed, sir.”
Eelroaks võib valida suitsutatud lõhe sinepikastmes
või juurviljaterriini, mõlemad serveeritakse värske
salatiga. Aga põhiroaks... Grillitud loomafilee asparaaguse, porgandite
ja sinihallitusjuustu-gnocchi’dega, suitsutatud kilttursk ja krevetid,
penne tomatikastmega või cajuni stiilis maitsestatud kana, pipardatud
ananassi ja vürtsika tomatikastmega salat. Magustoiduks õunakook,
juustu- või puuviljavalik ning šokolaad. Valin lõhe ja
kanasalati, mõlemad on lennukitoidu kohta hõrgud ega teeks
häbi keskmisele maisele restoranile.
Veinikaart on sama hea kui
teenindus. Valgetest on pakkuda Benzinger Los Carneros Chardonnay 2004 ja
Château de Cruzeau 2005 Pessac-Léognan, punastest Avila Syrah 2004
Santa Barbara maakonnast ja Châteauneuf-du-pape 2004, Domaine du Vieux
Lazaret. Valge prantslane mängib lõhega päris hästi kokku
ja Syrah klapib vürtsika kanasalatiga samuti suurepäraselt.
Magustoiduks veel Brie ja Stiltoni juustu viinamarjadega. Klaas portveini
juustu kõrvale, sir? Aga loomulikult!
Meelelahutuse pool on
kehvem, ekraanilt saab vaadata 18 filmi, kuid algusesse neid ei saa kerida. Kui
filmi ei viitsi vaadata, siis saab kuulata 16 raadiokanalit, millest folkroki
oma mängib nii head valikut, et polegi vaja kanalit vahetada. Mängud
paraku sellel lennul ei toimi, järelikult tuleb lugeda kaasa võetud
raamatut ja veidi läppariga tööd teha. Voolupistik on toolil
olemas ja stjuuardilt saan ka adapteri.
British Airwaysi
äriklass vananevas lennukis on nagu väärikas inglise klubi:
natuke logisev ja väsinud, ent toit ja teenindus on maksimumpunkte
väärt.
Sõidukulud kattis Automobili Lamborghini
S.p.A.