Foto: Siim Lõvi

Tegemist on klassikalise rahvusliku lennufirmaga, mis läbi mitme pankroti ja restruktureerimise on saavutanud oma riigi lipukandja staatuse. Aeroméxico on koos Air France’i, Delta Air Linesi ja Korean Airiga globaalse lennundusalliansi Sky Team asutajaliige. Veel hiljaaegu oli tal tõsine kodumaine konkurent, rahvusvahelise haardega Mexicana – Star Alliance’i liige ja Põhja-Ameerika vanim lennufirma –, kuid see lõpetas pankrotiga 2010 augustis.

Aeroméxico pakub oma lendudel traditsioonilist teenindust. Ka turistiklassis serveeritakse einet ja jooke tasuta. Täpne nimekiri jookidest, mida eri lendudel saada võib, on nende mahukas pardaajakirjas avaldatud. Alkohoolseid jooke antakse alates kl 11st hommikul ning nimekiri on turisti- ja äriklassi reisijate jaoks mõistagi erinev. Kuid õlu, tequila ja rumm on tasuta saadaval kõigile reisijatele olenemata sellest, kas tegemist on sisemaise või rahvusvahelise lennuga. Ju siis peetakse nimetatud jookide manustamist võõrandamatuks inimõiguseks, mille puhul ei loe, mis klassi sa kuulud või kuhu lendad. Süüa anti meile mõlemal lennul kaks korda. Menüü oli suhteliselt fantaasiavaene ja ettevaatlik, ikka kanakaste ja pasta, ei miskit tulist tex-mex või kariibi kööki. Ju siis peetakse vajalikuks kindla peale minna, et keskmise reisija maitsega mitte vastuollu sattuda. Huvitaval kombel kogesime oma lendudel üsna erinevat teenindustaset. Lennul Limast Méxicosse olid lennusaatjad rohkem iseendaga hõivatud, isegi arrogantse olekuga, kuigi oma töö tegid ikka kuidagimoodi ära. Võib-olla oli tegemist varahommikuste tundidega, võib-olla ahistas liiga väike lennuk nii pika lennu kohta, igatahes mingit sädet ega rõõmu toredatest reisijatest meie stjuardesside silmis ei peegeldunud. Lend kestis 6 tundi ja lennukiks oli Boeing 737-700, mis on Estonian Airil pikka aega põhiliseks lennukitüübiks olnud Boeing 737-500 uuem ja pikem versioon. Õnneks viis meid järgmisel lennul Méxicost Pariisi suurem lennuk Boeing 767. Istumiseks oli ruumi lahedamalt, ja ka lennusaatjad paistsid oma tööd nautivat. Lennu ajal pakuti vaadata filme ja muud meelelahutust, valida võis hispaania- või prantsuskeelse variandi. Poole lennu peal tekitas elevust üks stjuardess, kes käis läbi kogu salongi ja pihustas üle kõige desinfitseerivat lahust.

Aeroméxico lendudele registreerimisel tabas meid muidu nii professionaalsete ja asjalike teenindajate poolt paras üllatus – meilt nõuti järjekindlalt viisat Euroopasse! Juba Limas uuris check-in’i töötaja hoolega arvutist ja küsis kolleegidelt, kas selliseid tundmatu päritoluga kodanikke võib ikka Pariisi lennu peale lubada. Limast saime siiski suhteliselt kergelt läbi, sest oli teada, et Méxicos tuleb nagunii uuesti lennule registreeruda ja küll siis seal otsustatakse. Seal aga kippus olukord päris käest ära minema. Lennufirma töötajad olid küll väga sõbralikud ja osavõtlikud, kuid kui “computer says no”, siis ei olevat nende võimuses meid lennukisse lasta. Ei aidanud vahetuse vanema ja muude ülemuste kohalekutsumine – kellelgi ei olnud aimu, kas Eesti kuulub Euroopa Liitu või mitte. Tundus, et nende arvutisüsteemis lihtsalt ei eksisteerinud sellist riiki nagu Estonia. Arvatavasti aitas meid lõpuks üks soliidsema olekuga härrasmees, kes tegi oma check-in’i naaberleti taga ja veendunult teatas, et jah, me kuulume Euroopasse. Veidi kõheldes tehti meile siis ka kohad Pariisi lennukisse. Ehk aitas meid seekord kohalik mañana-mentaliteet, et kõik ei peagi käima täpselt reeglite järgi, sest ega neid reegleid ka ei või sada protsenti usaldada.

Oma reisi planeerides pidasime Aeroméxicoga kojulendamise lisaboonuseks poolepäevast vahepausi Ciudad de Méxicos. Võimalus möödaminnes veel üks maailmalinn ära näha tundus ahvatlev. Linn ongi maailmatuma suur ja ka huvitav, kuid lennujaam ei ole just kõige sõbralikum transiitreisijate suhtes. Wifi on olemas vaid paaris kohvikus, seegi katkendlik ja nõrguke, kohvikute ja restoranide hinnad on mitu korda kõrgemad kui linnas. Lisaks on riiki sisenemisel passikontrollis ilmatu pikad järjekorrad, mitte lühemad kui näiteks USAs või Kiiev-Borispolis. Me polnud sugugi ainukesed, kes pärast meeletut sabasseismist saadeti piiripolitseiniku poolt uuesti blanketti täitma, sest mõni vajalik lahter oli kahe silma vahele jäänud. Teiseks peab Méxicos välja võtma ka transiidis oleva pagasi. Juhusliku valiku alusel tuli kohvrid ka avada ja sisu morni ilmega inspektorile ette näidata.

Kõik need frustreerivad formaalsused seljataga, otsustasime küsida professionaalset nõu lennujaama infopunktist, et kuidas veeta oma pool päeva Méxicos võimalikult sisukalt. Paraku oli infoleti taga istuv latiinokaunitar silmanähtavalt häiritud meie lähenemiskatsest, kuigi ühtegi teist klienti silmapiiril ei olnud. Olime lootnud kuulda lõunamaiselt kirglikku reklaamkõnet México rohkete vaatamisväärsuste ja toredate ajaveetmisvõimaluste kohta, kuid vastuseks meie küsimustetulvale kõlas ainult konkreetne ja käskiv “Take a taxi!”, justkui meil ainult see teadmine veel puudukski, et lennujaamast saab linna taksoga. Saime pärast siiski bussi peale, mis on linnaga tutvumiseks hulga etem, eriti kui ei tea täpset aadressi, kuhu soov sõita on. Nende lennujaama bussid on muide turvalised – alati sõidab kaasa politseinik, kelle munder oma kõigi märkide, embleemide ja nööridega sobiks väga hästi võidupüha paraadile.

Jätkulendu läbi Ciudad de México planeeriks edaspidi ainult äärmise vajaduse korral.


Lennufirma: Aeroméxico

Marsruut: Lima – Mexico City-Pariis
Klass: turist
Aeg: sügis 2012
Hinne: 3+