Oleme reisikaaslasega suured Ameerikamaa fännid. Seal on võrratu loodus, iga osariik on justkui omaette riik, patriotism lausa lokkab ja kultuur on ettekujutlematult rikas. Kuid USA lennufirma United Airlines pakkus suvisel reisil Ameerikasse kuhjaga ebameeldivaid kogemusi. Üllatuseks ootas meid nii USAsse kui ka tagasilennuks ees Boeing 757; lennuk, milles on vaid üks vahekäik ja jalasirutusruumi sama vähe kui Euroopa siselennul. Oma kohtadele jõudes avastasime ees punase veini pritsmetega määritud lae, eesistme ja seina. Eelmisest lennust koristamata jäänud praht oli maas, istmetealune polnud ammu tolmuimejat näinud ja värvilised ümmargused šokolaadikommid lõbutsesid põrandal istmete all edasi ka lennu ajal. Teenindava personali näis aga juhinduvat egiidist „Parem oleks, kui te (reisijad) siin poleks, sest meil on isegi tööd palju!“. Lendude ajal see muidugi nalja ei teinud.

„Töö tegemist“ nägi mu reisikaaslane siis, kui ta lennuki tagaosas asuvas tualetijärjekorras ootas ja talle stjuardess käratas, „Miks sa seisad siin, ma teen tööd!“

Toitu, mida oli 8-tunniseks lennuks liiga vähe, serveeriti ilma elementaarse naeratuseta ja viisakusväljenditeta. Mõni aeg hiljem anti reisijaile pudelivett – sama lakooniliselt kliendile otsa vaatamata, sõnatult. „Tipp“ saabus aga kohviringi ajal, kui kahe praetaldriku suurusele plastkandikule oli stjuardess eelnevalt valmis kallanud kuumad (!) mustad, valged, suhkruta ja suhkruga kohvid. Kujutage ette, mis oleks juhtunud ootamatu turbulentsi ajal! Standardne kohvikäruga koridoris turvaliselt liikumine, personaalselt igalt reisijalt kohvisoovi küsimine, heatujuliselt ja end häälega väljendades serveerimine tundus teenindavale personalile taaskord üle jõu käivat. „Töö tegemist“ nägi mu reisikaaslane siis, kui ta lennuki tagaosas asuvas tualetijärjekorras ootas ja talle stjuardess käratas, „Miks sa seisad siin, ma teen tööd!“. Olgu mainitud, et see nipsakas teenindaja lahendas samal ajal ristsõnu. Selle asemel oleks mõni teenindajaist võinud kempsu puhastada nagu näiteks SAS lennukites. UA lendudel tuli seda ise teha, et kogemus öökima ei ajaks. Filmide valik oli vana ja kummaline, kõrvaklappides oli mõlemal lennul ühenoodine, kuulmisele halvasti mõjuv pinin.

Tagasilennul paistetasid aga jalad üles sõltumata igatunnisest püsti tõusmisest ja ringikõndimisest. Pikemat kasvu reisikaaslasel tekkisid jalgadesse tõsised vereringehäired, mille tulemusel hakkasid jalad iseeneslikult tundide viisi värisema. Maandumine Euroopas oli kauaoodatud hetk, kuid paistetanud jalad, nälg ja magamatus olid hävitanud tähelepanuvõime. Alles kodus märkasin, et keegi oli mu kvaliteetse kohvriga klouni kombel agressiivselt žonglöörinud – selle küljes oli nüüd ca 15 cm laiune auk sees. UA lendude kvaliteet peab paranema, sest see on Ameerika visiitkaart – just nagu on maailmas paljukiidetud türklaste Turkish Airlines või Saksat esindav Lufthansa. Make United Great Again!