VAIKNE JA LUMMAV: Vaade Kunaširi saarelt. Foto: Shutterstock

Pärast sõda ajas Stalin jaapanlased Kuriilidelt välja, Gorbatšov lubas neil külastada vanu kodupaiku üle neljakümne aasta. Vaatasime koos Vadimiga, kohaliku ajalehe toimetajaga, kuidas jaapanlaste laev maabus oblasti pealinna Južno-Kurilski kalasadamas. Mürtsuv puhkpilliorkester tervitas neid kail, siis võttis juhtimise üle linna täitevkomitee esimees, kes kutsus Vadimigi kampa. Seega ka minu. Moskvast oli kohale tellitud jaapani keelt valdav giiditar, efektsetes, puusadeni ulatuvates säärikuis kõhn, noor naine. Jaapanlased – neid oli mitukümmend inimest – avaldasid soovi minna surnuaiale, giid tõlkis, täitevkomitee esimees viis rühma kohale.

Surnuaed asus linna taga, tegutseva vulkaani nõlval. See oli džunglistunud, kõik mustast marmorist hauaplaadid olid külili löödud ja rohtu kasvanud. Mõned tükkideks pekstud, enamik aga terved. Tundus, et jaapanlased polnud millegagi rahul. Giid ütles, et jaapanlased ütlevad, et see pole õige koht. Õige, õige, rohkem vanu surnuaedu meil ei ole, kinnitas täitevkomitee mees ning käskis meil Vadimiga kalmutähised püsti vinnata. Kõik need olid pikali paisatud nõnda, et tagakülg oli üleval, esikülg teksti ja pildiga vastu maad. Vinnamine oli suhteliselt kerge töö. Ja mida me nägime? Esiküljel oli hieroglüüftekst, sünni- ja surmadaatumid ning hobuste pildid. Kas ainult pea või siis terve loom, mõnikord koos kaarikuga. See oli hobuste surnuaed! Ja selgus, et venelased olid 1948. aastal Stalini poolt tühjaks tehtud saart hõivates oma viha üles näidanud jaapanlaste hobuste mälestuse vastu. Vaenlased ju nemadki…