Sandra Saul: Puuviljad on Indoneesias luksus

Indoneesias, kus igast mulda pistetud seemnest kasvab lopsakas taim, kus silmailu pakuvad mägede ja orgude külgedel looklevad riisipõllud, ei tuleks küll selle peale, et valitsus on sunnitud riisi sisse ostma.

240 miljoni inimese igapäevane põhitoit on riis ja seda on vaja 68 miljonit tonni, et saada sel aastal enam-vähem hakkama ning jõuda 2014. aastaks plaanitud tasemeni, mis kataks kogu riigi riisivajaduse. Hetkel tuleb veel naabritelt juurde osta mitu miljonit tonni. See aga hoiab riisi hinna ebastabiilsena ning pakub siinsetele elanikele igapäevast kõneainet. Toiduhindade üle arutletakse siin palju ka päevauudiste veergudel (Jakarta Post või Padang Ekspress).

Näiteks kanaliha kilohind on hetkel 35 000 ruupiat (u 3 eurot), mida siinsetes oludes peetakse kalliks. Sama kehtib ka veiseliha kohta, mis on juba pikemat aega väga kallis olnud. Isegi Sumatra saare suurima, Andalase ülikooli kampuse sööklas ei ole iga päev võimalust veiselihatoite süüa.

21. oktoobri Jakarta Posti vahendusel tunnistab Indoneesia asepresident Boediono, et Indoneesia on toidu puudujäägi osas endiselt haavatav, sest nõudlus on suurem kui tootmine.

Suur erinevus minu ettekujutusest Indoneesiast kui toiduparadiisist ilmnes juba paari nädala jooksul pärast saabumist, kui hakkasin aru saama, et toitumisharjumused ei ole siin üldse tervislikud. Millegipärast eeldasin, et siin tarbitakse palju puu- ja juurvilju ning värsket toitu. Tegelikult saavad seda endale lubada vaid rikkamad inimesed. Tean siin mitmeid kohalikke, kelle sissetulekud ei võimalda süüa muud kui aurutatud riisi. Selline toitumine põhjustab aneemiat ja muid tervisehädasid. Teise äärmuse moodustavad mitmed poodides laialt saadaval olevad pulbrid, millest saab ise segada kokku jooke, ­putru imiteerivaid toite ja ­köögivilja segujoo­ke. Pakendid on värvikad ja hinnad madalad, kuid tooraine mõistagi suuresti keemia.

Piimatooted on Padangis saadaval paaris suuremas kaubamajas. Valikus on jogurtid, juust ja kõrgel kuumusel töödeldud piim. Jogurtid on pärit Jaapanist, juustu teeb siin Kraft Foods ja selle tooted ei pea külmletis olema, mis juba ise räägib nende kvaliteedist.

Enamikule, kes teenib siin oma raske tööga miinimumpalka, on need tooted vaid unistus. Piim ehk susu tähendab siin Indomilki brändi all tuntud kondenspiima, mida lisatakse kohvile, värskelt pressitud mahladele, teele jms.

Värske toidukraami saab turult, kuid ega sealgi ole väga odav, mis jälle tõrjub miinimumpalgalise sealt eemale, käiakse vaid üksikuid olulisi oste tegemas. Näiteks kookost, tšillit, porgandit, spinatit või mõnd muud kohaliku toidu jaoks hädavajalikku komponenti ostmas.

Kohalik toit ehk Padangi köök on Sumatra saarel väga levinud ja seda tuntakse tegelikult kogu Indoneesias. Toidu eripära on vürtsikus ja serveerimise viis. Kõik valikus olevad nimetused tehakse valmis kohe hommikul ja sealt saab päeva jooksul meelepärast ise valida, juurde kuulub alati riis. Liha ja kala on hautatud, et vürtsid imenduks liha sisse ja aitaks toidul säilida, sest vaateaknal ei ole säilimistingimused kiita.

Mul on ees veel seitse kuud õpinguid, mis tähendab kokkuvõttes – peab armastama riisi ja tšillit.