Seljakoti­rändureid Bhutan ei oota

Vähetuntud Aasia riigist, kus puuduvad kerjused ja jootrahaandmise komme, kirjutab Piret Zimmermann.

Salapärane Bhutan on olnud kaua suletumaid riike maailmas ja on seda mingil määral praegugi. Külastajatele avati riik alles 1974. aastal ning tänagi väljastatakse vaid limiteeritud hulgal viisasid, 2012. aastal umbkaudu 48 000. Bhutanis tohib reisida eelnevalt kinnitatud marsruudil koos ametliku saatja ja autojuhiga. Iga ettemakstud reisipäeva tasu summas 250 USA dollarit kuulub jagamisele reisikorraldaja ja riigi vahel – 40% saab riik ja ülejäänu reisi korraldav firma.

Istumisest tülgastunuina loksume kottpimeduses läbi Jaigon-Phuentsholingi piiripunkti, arusaam kellaajast on ankrusse jäänud tunde tagasi. India mõistes on piiriületuseks liiga hilja – piirivalvurid on ammu pehmes sängis tähtsast tööst puhkamas. Läpatanud trelliputkas higistav eatu indialane valgustub õnneliku mõttega: “Magage öö Bhutanis ära, ja tulge templi saamiseks hommikul uuele katsele…” Ideel on jumet … võrreldes võimalusega veeta öö väikebussi õrnadest kusearoomidest lämmatavas pimeduses, võideldes igast praost sisseimbuvate kerjustega. Õnneks ilmub unetu, kuid oluline tegelane, kes edevalt pükse kehitades ja suuremeelsust üles näidates meid Indiast ametlikult deporteerib. Seda soliidse meelehea eest muidugi.