Ohjah. Ma käisin Colombias. Lõpuks ometi. See keerulise ajaloo poolt puretud, ent imetabane, maagilisest realismist pakatav maa on mind juba ammu tõmmanud. Ent inimene kipub eelduste külge klammerduma. Narkootikumid, geriljad, inimröövid ja mine tea mis ohud kõik veel, eeldasin. Ennast tundes teadsin, et kui lähen, siis topin nina sinna, kuhu pole soovitatav. Söön, liigun, pidutsen, hingan nagu kohalikud. Ja ei läinudki. Kuni seiklushimu alistas kõhklused.

Colombias ei valitse iga nurga taga narkojõugud ja inimrööve planeerivad rühmitused. Sekeldustesse satub pigem juhul, kui neid ise otsida. Muidugi tuleb säilitada valvsus ja unustada, et Briti poissmeeste kombed olemaski on. Isiklikust kraamist on võimalik ilma jääda nii taskuvaraste kui (sageli alaealiste) püstolikangelaste tõttu. Peamiselt juhtub see paikades või linnaosades, kuhu turistid ei satu. Ja tavaline-müstiline Colombia elanik on kordades rõõmsam, vastutulelikum ja sõbralikum kui paljud mu enda kaasmaalased. 

Avalehele
0 Kommentaari