Sõltuvusttekitav luksus: esimene eestlane pääses ülieksklusiivse lennuklubi liikmeks

Mida on vaja teha selleks, et pääseda Lufthansa elitaarse HON Circle’i liikmeks, kuhu kuulub vaid paartuhat klienti üle maailma?

Kuigi tihti lendavate reisijate üle hakkas osa firmasid arvet pidama juba 1950ndatel, ulatub lennufirmade püsikliendiprogrammide ajalugu otseselt tagasi aastasse 1972, kui United otsa lahti tegi – siis jagati tuvastatud sagedastele lendajatele peamiselt reklaammaterjale. 1979 Texas International Airlinesi (liitus 1982. aastal Continentaliga) poolt ellu kutsutud FFP (Frequent Flyer Program) jagas juba sihiteadlikumalt nii punkte kui ka punktide eest auhindu.

Euroopa suurim lennunduse püsilendajaprogramm on aga Lufthansast alguse saanud Miles&More, mida kasutavad oma klientide premeerimiseks lisaks Lufthansale ka LOT (ning kuniks teda oli, siis LO koodi kaudu ka Nordica), Austrian, Swiss, Brussels, Croatia Airlines, Air Dolomiti ja Luxair.

Miles&More’il on neli taset: tavaline, FTL (hõbeklient), Senator (kuldklient) ja HON. Viimaste täpne arv on kiivalt varjatud — avaldatakse vaid, et neid on umbes 2000–3000 ning nende keskmine vanus on 50 aastat. Võrdluseks: kokku on Miles&More’i programmiga liitunud üle 28 miljoni reisija ehk siis HONide osakaal on ligikaudu 0,01%.

Tegemist on püsilendajate hulgas äärmiselt hinnatud, kuid vägagi raskelt saavutatava tasemega, kuna arvesse lähevad vaid Lufthansa Grupi ja Miles&More’i täisliikmete endi lennukitel lennatud äriklassi ja esimese klassi miilid ning vaja on neid kahe aasta jooksul koguda 600 000. Ei mingeid erandeid ei ühiskondliku positsiooni ega rahakoti alusel! 2021. aastal Miles&More’i kvalifitseerumissüsteem küll muutub, kuid projekteeritud HONide hulga muutuseks on seeläbi vaid 5%.

Kuigi nii check-in kui pardameeskonnad on sellest VIP-reisijast alati eelinformeeritud, jääb HON kaasreisijatele üldjuhul märkamatuks. Ühe erandiga.
Kui Frankfurdis, Münchenis, Varssavis ja Viinis peaks reisijad viidama lennukist terminali bussiga ning esmalt sõidab trapi ette hoopis must Porsche, siis tähendab see seda, et pardal oli ka HON, keda ootab juba enne lennuki ukse avamist sellesama mustast lakist läikiva sõiduki juht, kes vajadusel kliendi pea kohal vihmavarju hoides ka kohvrid autosse vinnab.

Ka enne õhkutõusu viiakse HON samamoodi pardale eraldi.

Allakirjutanu on teadaolevalt esimene eestlane Eestist, kel võimalik HONi hüvesid nautida. Ja ON, mida nautida. HON Circle’i liikmestaatus viib reisimise uuele, senikogemata tasemele. Alates check-in’ist lennujaamades, kus privaatne eskort teeb turva- ja vajadusel passikontrolli, mööda absoluutselt kõikidest järjekordadest.

Äsjase Lufthansa streigi ajal oli üks inimene, kes tegeles nii minu kui reisikaaslase kojujõudmisvõimaluse leidmisega algusest lõpuni, broneerides kohe igaks juhuks neli varianti.

First Class Terminal Frankfurdis on justkui ideaalselt toimiv lennujaam, kus iga siseneja saab enda käsutusse assistendi (sama ka paljudes lennujaamades ning ka saabumisel), kes tegeleb nii pagasi kui kõikide formaalsustega. Turvakontroll on privaatne ja ülikiire. Mugavas à la carte restoranis saab tasuta nautida kümneid roogasid, baarilett uhkustab üle 130 viski ja veel sama suure hulga veinidega, suitsetajate tarvis on avar Cigar lounge. Kui aega lendude vahel palju, saab puhata minihotellitoas, teha tööd ühes viiest kabinetist või näiteks lõõgastuda mullivannis – soovi korral loomulikult koos šampanja (pidevalt valikus vähemalt viis erinevat) ja vaarikatega. Ühtegi kellaaega ise jälgima ei pea – kui õige aeg käes, palub assistent allkorrusele, kus vajadusel ootamas piirivalvur. Ning autojuht, kes kalli kunde lennukini sõidutab.

Kui HON on Frankfurdi või Müncheni lennujaama saabunud rendiautoga, korraldab ka selle tagastamise lennufirma – säästab julgelt 15–30 minutit. Rendiauto ise on HON krediitkaardi reisikindlustusega 100 000 euro ulatuses 0-omavastutusega kindlustatud.

Kliendiga tegelevat personali on HONi lounge’ides tavaliselt rohkem kui kliente. Ka kõige suuremal tipptunnil pole õnnestunud kokku lugeda üle 25 külastaja.

Lennumeeskondade jaoks on HON sisuliselt lennupere liige. Tema tegemiste-reiside, kuid ka esmalt pardal hea käekäigu vastu tuntakse siirast huvi ja hoolt. Tihti on ka kapten (tema printerist trükitakse välja staatusreisijate nimekiri) pidanud vajalikuks end tutvustamas ja mind lendamise eest tänamas käia.

Äsjase Lufthansa streigi ajal oli üks inimene, kes tegeles nii minu kui reisikaaslase kojujõudmisvõimaluse leidmisega algusest lõpuni, broneerides kohe igaks juhuks neli varianti, lõpuks trikitati HONi kojujõudmiseks ka broneeringusüsteem ära. Kuigi hotell on pealesunnitud ööbimise puhul lennufirma poolt iseenesestmõistetav, siis HON majutatakse, kus vähegi võimalik, viietärnihotelli.

Ülebroneerimise tõttu HONi maha jätmine on täiesti välistatud.

Kui HONi saabuv lend hilineb, püüab järgnev lend kui vähegi võimalik HONi ära oodata. Kes siis jällegi limusiiniga otse ühest lennukist teisele viiakse.

Ning kui reis jõuab sihtjaama, on HONi pagas, millel on Star Alliance Priority üle täiendav eelis ning mis on oma sinipunase märgistusega, üldjuhul lindil esimene.

Reisidega seonduvaga on abiks eraldiseisev igal ajal toimiv kõnekeskus, mille operaatorid on ka allakirjutanu palvetele vastanud, et nemad saavad „teha peaaegu kõike, mis lendamisega seotud“, ning see väide on ka kohe tõestust leidnud. Kasu on ka absoluutsest prioriteedist kõikvõimalikes ootejärjekordades.

Seda kõike saab nautida ka HONiga kaasareisiv pere (abikaasa ja alla 18aastased lapsed) ning üks külaline. HONi abikaasale tagatakse automaatselt Senatori ehk Star Alliance’i kuldkliendi staatus.

Ülalkirjeldatu on vaid osa peaaegu 1 cm paksuses HON-brošüüris kirjeldatust.

Lojaalsus tasub end ära.

Ja HONiks olemine tekitab piisavat sõltuvust, et kõik võimalikud reisid Frankfurdi või Müncheni kaudu sättida. Sõltumata sellest, kui otse või „soodsalt“ teised firmad lendavad.