Marika Villa: Pühapäevale lüüakse hingekella
(Me ei tee siinkohal pikemalt juttu kaebustest, et kirikukellade helin solvab islamiusuliste tundeid, seda enam, et mullale on minaretitornist palvusele kutsumine keelatud — probleemi püstitajad on saanud vastuseks, et Saksamaa on siiski kristlik maa ja külalisrahval tuleb sellega leppida.)
Saksamaa on ka riik, kus on põhiseadusega ette nähtud õigus puhkepäeva(rahu)le, mille raames võiks käia kirikus ja pühenduda lastele. Tööajaseadus ja kaupluste lahtiolemise seadus sunnivad pagareid pidama nädalavahetusel hingamispäeva, keelates nii pühapäevahommikused tainateod kui kauplemise. (Võitjaks Hiinast ostetud külmutatud valmistaina küpsetajad ja muidugi türgi pide-pagarid, keda kristlik puhkamiskohustus ei puuduta.) Ka raamatukogude lugejaile on nädalavahetus olnud päälesunnitud puhkuseks: ei laenutamist ega tagastamist, kõik täpses vastavuses tööajaseadusega.
Hädavajaliku ja ammu oodatud algatusega tuli välja Berliini senat, kes teeb liidunõukogule ettepaneku pühapäeviti raamatukogud avada. Selle muutuse vajadust põhjendades ütles Berliini linnapea, et nagu teisedki üldharivad ja kultuurirajatised, olgu siis teatrid, kinod või muuseumid, peaksid raamatukogudki olema üldsusele võrdselt kättesaadavad. Laenuraamatud on igaühele demokraatlikuks pääsmeks teadmiste juurde, võimaldades sotsiaalsest päritolust sõltumata osa saada aja nõudmistest. Linnapea osutas raamatukogudele kui kultuuride kommunikatsioonipaigale, kus hõlbustub integratsioon ja kogetakse mitmekesisust.
On üsna loogiline, et seaduseelnõu tuli punase valitsusega Berliinist, kus sotsiaaldemokraadid on koalitsioonis kirikukauge vasakparteiga. Pole sugugi kindel, et algatus üldist poolehoidu leiab, ja kord juba seesugust vaidlust jälginu oskab ennustada, et seegi erakorraline seaduseparandus jõuab finišisse tugevasti kitkutuna.
Saksamaa vanamoelise poliitikalaeva on Berliinis kaaperdanud piraadid!
Et ainult viis aastat vana Piraatide partei viimastel senativalimistel ligi 9% sai, oli üllatus kõigile, nad ise kaasa arvatud. (Valitsusest välja jäänud liberaalid pole ehmatusest toibunud siiani, mille üle tulemuse juures “vähem kui 2%” ei maksa ka imestada.)
Tundmatu seltskond, kes terve oma valimisnimekirjaga — 15 inimest — nüüd senatis istub, väärib tutvumist. Keskmine vanus 33 aastat, kõige noorem, äsja 19 saanud, on nimekirja ainuke naissoost liige, miska partei on pälvinud ohtrasti kriitikat Rohelistelt: sugudevaheline ebavõrdsus! Piraadid aga ei defineeri inimesi meestena-naistena, neile ükskõik, kes on kes. 2/3 on kõrgema, enamasti tehnilise haridusega, kõik arvutispetsid, sest häkkerite klubides alustatigi. Kunagine põhimõte “Vaba tasuta download!” on programmiline, lisandunud on nõudmised igaühele tasuta sõiduks linnatranspordis ja riiklikuks, põhivajadusi rahuldavaks sissetulekuks, mis oleks suurem praegu makstavast sotsiaalabist, ning seda kõike läbipaistvat poliitikat tehes, milles abiks chatten, twittern ja bloggen (tšättimine,Twitter ja blogipidamine).
Vara on veel rääkida, milliseks kujuneb piraatide osa saksa poliitikas, aga 38 aastat tagasi naerdi Rohelisi niisamuti, kui need etableerunud parteide kõrval kohalikus võimus osalema hakkasid. Kas tahetakse või mitte — piraatidega tuleb arvestada, esialgu pealinnas, kuid juba esimesed prognoosid näitasid, et üle riigi oleks neile valijaid kuni 19%.
Viiendik! Ka Bundestagi vanakeste hulka, kel isegi olemata piraat nii mõneski küsimuses silmaklapid, oleks piraate vaja. Ainult nemad suudavad konservatiivsesse, stagneeruma kippuvasse saksa poliitikasse tuua uusi tuuli. Egas neil asjata purjed nii punnis ole!
