Suplus hiiglaste seltsis
Cabo Catoche neem on paik, kus kohtuvad Kariibi meri ja Mehhiko laht. Merepõhja iseärasused ja mitmed muudki tegurid selles paigas on loonud seal planktoni kasvuks eriti sobivad tingimused. Need imepisikesed elukad meelitavad peale muude kalade kohale ka nende hulgast suurimad - vaalhaid. Ja koguni sellisel hulgal, et Cabo Catoche neeme ümbruse veed on nende tõttu maailmakuulsad. Kohalikud mehhiko rannakalurid panevad juba oma võrke varna ja hakkavad kalapüügi asemel turiste sõidutama. Paljud tahavad ujuda koos maailma suurimatega. Või siis vähemalt neid nähagi, kui üle parda hüpata ei julge. Ja on nõus selle eest korralikult maksma!
Vaalhaidega ujujaid veetakse Catoche neemele põhiliselt Holboxi saarelt, aga ka El Cuyost, Chiquilast ja mujalt. Holboxilt on sinna kõige vähem maad. Tänu nendele vaalhaidele ongi Holbox end maailmakaardile saanud. Saar identifitseerib end kui sillapead nende hiiglaste juurde.
Saare pisikese ja ainsa linnakese paljudel majaseintel laiutavad vaalhai pildid, igal tänaval on mõni väike "joint", kus värvatakse huvilisi. Privaatse reisi saad umbes 500 gringode dollari eest; kui oled nõus minema koos grupiga, kulub raha 5-6 korda vähem.
Kui linnakesele saab golfcart'iga (põhiline liiklusvahend saarel) paar tiiru peale tehtud, on üsna selge, et hinnatase on ühtlane. Selgeks saab seegi, et kui minna Cabo Catoche neemele juunist septembrini, siis naljalt ilma vaalhaidega kohtumata tagasi ei pöörduta. Maikuus olla asi veidi ebakindlam ja muul ajal lausa mõttetu. Siis on hiiglased kusagil mujal.
Minekuhommikul kogunevad huvilised Casa De La Tortugase hotelli rannale. Siin on hommikusöök ja väike retke eelne briifing. Välja kuulutatud kellaajal ei toimu vabaõhukohvikus veel midagi. Ainult üks sakslanna ja eestlane on nii lollid, et tulid õigeks ajaks kohale. Holbox on Mehhiko ja siin ruulib mañana!
Tunnise hilinemisega saab paat siiski rannast minema. Selleks on ligi kuuemeetrine kitsas lancha, kaks jõulist päramootorit taga. Tapva päikese eest kaitseks kangast varikatus peal, ahtris veel ka väike sild, millele ronimine pole lihtne. Aga sinna on asja vaid meeskonnal. Siis, kui on vaja näha kaugemale, ronib neist mõni sinna otsa.
Ilm on imeilus nagu siin juunis kombeks. Septembrist detsembrini möllavad orkaanid, mis tulevad nagu trammid tipptunnil - ühe saba pole veel kadunud, kui uus oma nina välja pistab.
Pool tundi saame täiskäigul minna, kui tõuseb väike vastulaine. Kui pardal oleks vaid kohalikud saarlased, siis see ilmselt ei segaks. Kuna lastiks on aga maarotid, võetakse kurss saare alla tagasi ja edasisõit läheb madalas vees rannajoont kopeerides. Siin on laine väike ja sõit ei põruta neerusid lahti.
Kui oleme veidi üle tunni aja sõitnud, võetakse hoog maha ja paadi kapten Tomate ronib silda. Tal olla kotkapilk. Silmavat vaalhai uime ja saba juba väga kaugelt. Ja tegevat ka vahet, kas on vaalhai või hiigelsuur manta. Mantad ujuvad sageli oma tiivatippusid veest väljas hoides. Võhikule jääb mulje, et see on hai seljauim või sabatipp.
Paat liigub aeglaselt ja vahetab kurssi. Vahel võtab roolimees raadio teel kellegagi ühendust. Hispaania keelest suurt aru ei saa, aga tema hääletoonist puudub erutus. Järelikult midagi põnevat ta teistelt ei kuule. Kui paat on pool tunnikest sedasi tühja tiirutanud, poeb hinge kartus, et täna hiiglasi pole.
Siis aga hüüab Tomate midagi ülevalt ja roolimees võtab suuna teisale ning aeglustab käiku. Nüüd on näha veest välja h&uu ml;ppavate kalamaimude parve - mitte isegi parve, vaid lausa pilve. Tundub, nagu puhuks tuul veepinnalt piisku lendu. Kohe selgub ka selle põhjus - see on hiiglasuur manta. Suur nagu kaheinimesetekk, liigutab ta laisalt oma tiibu ja liugleb otse veepinna all. Väiksed pudinad põgenevad tema eest kes kuhu.
Kuueliikmeline uudistajate seltskond ronib kõik korraga ühte pardasse, et elukat paremini näha. Kolmeliikmeline meeskond - kapten, roolimees ja videooperaator - on sunnitud kõõluma vastaspardal, et kitsast lancha't veidigi kreenist välja ajada. Erutus on nii suur, et sõrmed ei saa pihta ühelegi kaameranupule, isegi selle otsustamine käib üle jõu, et kas on vaja allvee või pealvee kaamerat. On selline tunne, et elukas näitab end vaid korraks, et see siin on elu esimene ja viimane šanss teda näha.
Kui paat on rai kõrval sõitnud oma viis minutit ning kõigil esimene erutus läbi, küsib kapten Tomate, kas on raiga koos ujuma minejaid. On küll!
Kaks vetteminejat, kui neil mask peas ja lestad jalas, sätitakse parema parda servale nagu õrrele istuma. Siis juhib roolimees paadi mantast suure kaarega eemale ja keerab viimaks paadinina kokkupõrkekursile. Nüüd plartsatavad ujujad üle parda ning paat kaob eemale, et rai oma kurssi ei muudaks. Üks ujuja on ühel ja teine teisel pool raid. Kuigi tema liigutused on aeglased ja graatsilised, liigub hiiglaslik must elukas ikkagi sellise kiirusega, et on lausa tegu tal kannul püsida. Viis minutit ja siis oled võhmal. Pole kindel, kas tempost või erutusest. Erutub ka manta. Ühe tiivalöögi ajal on ujuja talle liiga lähedal. Tiib puudutab ujuja kätt. Ujujale on see meeldiv tunne. Tiivalöök on tugev ja tiiva pind meeldivalt sile. Kokkupuutehetkel käib manta kehast läbi võpatus ning ta laskub sügavikku. Temale see kokkupuude nii meeldiv ilmselt ei olnud.
Manta on läinud, paat eemal ja ujujad vahivad veepinnal abituna siia-sinna. Tegevusetus ei kesta kaua, sest eemalt läheneb järgmine manta. Nüüd saab sätitud end tema kursist veidi kõrvale ja kohakuti jõudes talle järgnetud. Teine ujuja jäi maha ja nüüd on rail vaid üks kiusaja. Seekord saab hoitud veidi kaugemale, et ei toimuks uut inimesele meeldivat, kuid raile nii ebameeldivat kokkupuudet.
Rai proovib kõrvale põigata ja ujujat maha raputada. Aga see polegi tal nii lihtne. Hetkel, kui rai teeb pöörde, saab tema saba juurest lõigatud n-ö sisekurvi, otse sinna, kuhu ta suundub. Ujume veidi aega koos ja suur manta pöördub teisale. Jälle pööre eluka selja tagant, sisekurvi lõikamine, ja manta rammib sulle otse peale. Sellist tantsu saab tantsitud ehk oma kümme minutit, kuni võhm väljas. Teadagi kummal.
Mureks pole põhjust. Kui mantarai su maha raputab, siis tõmba veepinnal hinge, kohe tuleb järgmine. Või õigemini järgmised.
kuid tänane eesmärk ei ole mantad, vaid vaalhaid, suurimatest kaladest suurimad. Nii tuleb kapten Tomate ja nopib ujujad veest välja ning hiiglaste otsimine jätkub. Vahepeal tõuseb paadi kõrvalt veest mõni lendkala ja lendab vurinal oma teed. Kuigi raamatuist ja filmidest tuntud, on nende oma silmaga nägemine midagi sõnulseletamatut. Kala ei saa ju lennata?
Mantad justkui teaks, et otsijate silmad on neist ära pöördunud, ja teevad nüüd tähelepanu püüdmiseks hoopis kummalisi etteasteid. Näitavad üksteise võidu oma veest välja ulatuvaid haiuimega sarnanevaid tiivaotsi. Üks teeb vee all surmasõlme, möödu b paadist, valge kõht taeva poole. Teine, veidi kaugemal, teeb samasuguse manöövri õhus. Väljub veest, teeb ilusa kaarja salto ning plartsatab nina ees merre tagasi. Tegelikult ei püüa ta tähelepanu.
Sedasi vabanevat mantad lõpuste külge kinnitunud parasiitidest. Ühel hetkel, kui ta tunneb, et söödikuid on liiga palju, hüppab ta veest välja. Satikad pidavat siis lõpuste vahelt maha pudenema.
Raadioside roolimehe ja teiste paatide vahel sageneb ning kõneleja hääles võib täheldada erutust. Lõpuks annab ta paadile täiskäigu ja kümnekonna minuti pärast võtab hoo maha. Siinsamas loksub ka teine paat. Ilmselt tema meid kutsuski. Ja siin on ka tema ise, kalade kuningas - vaalhai. Ta tuleb vaikselt ja hääletult, nagu hiigelsuur vari. Möödub paadist ilma sellest välja tegemata. Tema ees põrkab mööda veepinda maimudepilv.
Meri on jäänud üsna vaikseks, hommikune väike terav laine on surnud ja veepind ainult loksub. Hoolikal vaatlemisel selgub, et hiiglasi on mitu. Mõni ujub veidi allpool veepinda, teisel seljauim ja saba väljas. Need viimased ujuvad, suud ammuli. Lasevad ilmatu hulga vett läbi lõpuste. Lõpustes on neil sõelad, mis püüavad planktonit. Vahel harva satub sõelale ka midagi kobedamat, nagu näiteks mõni laisem kalamaim või uimasevõitu kalmaar. Ega kuningas neid välja sülita, neelab alla koos planktoniga. Aga taga ta kedagi ei aja. Ta on üks ütlemata rahulik mereelukas.
Kapten laseb roolimehel paadi haidest mitmeid kordi mööda tüürida. Ilmselt selleks, et vaatlejatel esimene erutus vaibuks. Aga päris normi on end raske saada. Kõik on veelgi hullem kui esimesel, mantadega kohtumisel.
Vaalhaidega ujuma minnes kamandatakse selga päästevest. Sellest pääsevad vaid need, kel on seljas oma märgülikond. See on ebameeldiv uudis. Pead ujuma nende hiiglastega, ise sisse pakitud kui michelini-mees. Kapten Tomate ei lase endale auku pähe rääkida. Ütleb, et ekstra ujuvus on vajalik, olgu siis oma isiklik sukeldumisülikond või tema antud päästevest. Osa inimesi pidavat vees hiiglasega kohtudes kaotama igasuguse mõistuse. Ja vahel juhtuvat, et mõni, kes vaalhaile ettevaatamatult liiga lähedale trügib, saab hiiglaselt kogemata sabahoobi. See võib ujuja uimaseks lüüa. Mõlemal juhul, nii hulluks läinud kui ka uimase ujuja leidmine ning veest välja õngitsemine olla märksa lihtsam, kui tal on seljas miskit, mis pinnal püsimist hõlbustab. Ja peale praktilisuse olevat veel ka võimud, kes temalt litsentsi ära võtavad, kui teada saavad, et kapten Tomate laseb koos haidega ujuma ilma vestita.
Nüüd on viimaks lestad jalas, mask peas ja kohmakas päästevest seljas. Paat manööverdab end haiga kokkupõrkekursile ja kaks ujujat plartsatavad vette. Kohe kui mullikihin vaibub, näed enda poole liuglemas kõige suuremat elusolendit, kellega iial vee all tõtt vaadata on tulnud. Ta on täpiline nagu hüään ja teda saadab väiksemate kalade parv. Mõni on end tema keha külge kinni imenud. Just nagu inimeste maailmas. Tähtsaid tegelasi saadab alati tallalakkujate ja lakeide pilv. Ainult mis inimeste maailmaga eriti ei sarnane, on see, et vaalhai, kalade kuningas, pöörab väikest inimlooma kohates kõrvale.
Ei rammi sellele väiksele abitule putukale otsa isegi siis, kui too end lausa tema ette ukerdab.
Kuigi haid ujuvad äärmiselt rahulikus tempos, on nendega sammu pidada raske. Eriti veel päästevestiga. &Ot ilde;nneks on neid nii palju, et vesi lausa kihab. Kui jääd ühest maha, siis vaatad ümberringi ja leiad järgmise, kelle kursile end sättida. Hai tuleb, päratu suu lahti, otse sulle peale. Suu on nii suur, et sinu allaneelamine ei teeks talle suuremat tüli. Kui ei teaks, et ta on planktonitoiduline, siis võiks sel hetkel hirmu kätte surra.
Paar meetrit enne kokkupõrget keerab hai elegantselt kõrvale ja jätkab veepinnalt planktoni ahmimist. Siis keerad talle kõrvale ja ujud, kuis jaksad, temaga kaasa. Just nagu muu vaalhaid saatev prügikala. Imetled tema ilusa ja voolujoonelise keha võimsust, tema liigutuste graatsiat. Vaatad, kuis teda saatvad parasiidid võitlevad positsiooni pärast.
Kord satuvad kaks hiiglast otse kokkupõrkekursile. Aga kokkupõrget ei toimu. Mõlemad korrigeerivad kurssi ja jätkavad paarimeetrise külgvahega ühes suunas nagu paaris härjad. Nende imetlejal õnnestub just sel hetkel end nende taha haakida. Kuna hiiglaste tempo on tänu kursimuutusele aeglustunud, siis osutub võimalikuks isegi nende kahe vahele ujuda. Üsna kohe aga selgub, et see ei ole väga hea mõte. Haide võimsad sabad liiguvad ühes taktis, kokku ja lahku, kokku ja lahku. Pärast esimest takti, olles kahe saba vahel ja jäädes üsna napilt nende poolt laiaks litsumata, saab heaga taganetud.
Kiusatus haarata teise käega teisest sabast on suur, aga õnneks mõistus veel töötab. Kaamera kahjuks enam mitte. See on saanud veekindla kesta sisse niipalju kondentsi, et elektroonika on üles öelnud. Nii ei jäägi muud üle kui hoida sabadega veidi distantsi ja imetleda vaatepilti ning toimuvat mällu söövitada.
Paadid uudistajatega tulevad ja lähevad. Haid libisevad mööda veepinda ja ahmivad süüa. Kas ja kui palju see uudistamine neid mõjutab - seda alles uuritakse. Kapten Tomate ütleb, et ei olevat harv juhus, kui täiskäigul kihutav paat kalade kuningat rammib. Vaalhai vaatlejad seda naljalt ei tegevat. Neil on enamasti hairohketes vetes mõni kullipilguga meeskonnaliige valves. Nemad olla otseselt huvitatud, et vaalhaidega midagi ei juhtuks. Küll aga tuiskavat mööda merd kõiksugu muid aluseid, mille kaptenitel pole hiiglastest sooja ega külma või nad lihtsalt ei tea nende lähedalolekust.
Pärast nelja-viit vettehüpet ja umbes tundi aega koos haidega ujumist kaob esialgne erutus ning mõistus hakkab jälle tasapisi tööle. Käes ongi aeg kuningatega hüvasti jätta ja maismaale suunduda. Päeva teise poole elavad vaalhaid rahus. Nende vaatlejad aga mitte. Nende maailma on nähtu nii korralikult raputanud, et selle paika loksumiseks kulub mõni aeg...
