Kui ma kirjutaksin raamatu „Minu Riia“, siis oleks see siin viimane peatükk. Tagantjärele saan aru, et ma armastasin Riiat. Miks? Armastus on pime. Sa võid otsida põhjendusi, panna neid usutavalt sõnadesse, aga tõelist põhjust teaks ehk vaid järgmiste sajandite neuroteadlased.

Ma olen Pariisis. Mitte et see oleks teab mis unistuste linn, aga mul oli paar päeva tagasi sünnipäev ja eile oli siin kontsert. On nädalavahetus, esmaspäeva hommikul olen tööl tagasi. See kõik meenutab veidi multifilmi „Eine murul“. Ma olen hall kuju, kes korra aastas saab värvid näkku.

Raudteelased streigivad. Prantsusmaa. Rongiliiklus on segi. Jõuan lennuväljale higisena, aga õigeks ajaks. Lähen läbi turvaväravate ja ostan pudeli vett. Ma ei ole väga tark, aga seda ma tean, et vedelikuga kontrollist läbi ei lasta, samas on hea midagi juua, kui lennukis hakkavad kõrvad lukku jääma.

Check in Air Balticu lennule on eelmisel päeval tehtud. Enne kontserti, samal ajal kiirtoitu ahmides. Ma lähen koju. Eine murul on läbi. Nii arvas ka Odysseus. Aga siis eepos alles algas.

Ma olen järjekorras. Aknast paistab juba meie lennuk. Näitan telefonist pardakaarti. Töötajad kontrollivad midagi arvutist. Las nad kontrollivad. Olen kõik õigesti teinud. Lähen homme tööle, lõunapausi ajal silmaarsti juurde, peale tööd kinno. Film, kus Iggy Pop mängib zombit, jookseb viimaseid päevi. Enne ei olnud aega, eine murul tahtis ette valmistamist. Külmkapis on pakk pelmeene. Täna. Kodus.

Mul palutakse kõrvale astuda. Mina ainukesena sabas seisnuist ei lähe lennukile. Ma lendan homme. Mitte otse Tallinna, nagu täna, pühapäeva õhtul oleks saanud, vaid Riia kaudu. See ei ole okei. Mul on tööpäev, mul on pool aastat varem paika pandud arsti aeg. Ja kui päris aus olla, ma ei tea, kui palju mul kaardil raha on. Olen kulutanud ära välja võetud sularaha ja rohkem pole einele murul ette nähtud. Kisub kuu lõpu poole.

Protesteerin. Mul ei ole raha rongi jaoks ega kuskil ööbida. Ma ei lähe kuskile. Saate aru, ma ei saa seda nalja endale lubada. Sujuv järjekorrast eemaldamine muutub nüüd sekeldamiseks. Telefonikõned. Te saate hotelli ja homme uuele lennule. Mul ei ole rongipileti raha, mõistate? Te saate kompensatsiooni ja tasuta hotelli, tulge kaasa. Saate aru, mul ei ole söögiraha. Te saate õhtusöögi vautšerid.

Mul palutakse kõrvale astuda. Mina ainukesena sabas seisnuist ei lähe lennukile. Ma lendan homme. Mitte otse Tallinna, nagu täna, pühapäeva õhtul oleks saanud, vaid läbi Riia. See ei ole okei.


Ootan mikrobussi. Väljas on vilu ja kõle. Arvasin, et saan oma lühikese nahkjakiga käidud ja tagasi tuldud, enne kui külm maa peale langeb. Esimene buss viib teise hotelli. Lahke lokkispäine paksuke küsib, mis hotelli mulle lubati. Oo, seal on bassein. Tahab veel juttu ajada, aga kui ma ta prantsuse aktsendiga inglise keelest hästi aru ei saa, proovib teisi keeli. Ma ei tea, kas sama kõva aktsendiga. Igatahes sõbralik onkel. Ei ole Air Balticu palgal.

Hotell. Ongi bassein. Basseinis ujub must kaunitar. Kõht on tühi, väsimus. Teie tuba, uksekaart. Aga vautšerid? Mis vautšerid? Õhtusöök. Õhtusöök? Tundub, et hotellitöötajad ei ole minu saabumisest õnnelikumaks saanud. No tõesti vabandust, see polnud minu idee. Lubati tasuta õhtusööki. Helistatakse Air Balticusse. Antakse toru. Palun, rääkige. Läti aktsendiga noor meeshääl ütleb, et ei mingeid vautšereid.

Üle hoovi on teine hotell, sealt saab osta külmkapis mumifitseeritud võileiba.

Bassein on suletud, must kaunitar kadunud, süüa ei saa.

Baar. Kui teaks, palju kaardi peal raha on. Ei mingit baari. Pelmeenid on külmkapis, aga kapp on Mustamäel.

Laman voodil, jakk seljas ja saapad jalas. Jalad üle voodi ääre, ega ma päris siga ka ei ole. Telekas on suur, ükski kanal ei köida. Ma olen olnud üle 20 aasta Riia fänn. Homme siis Riia lennuväli. Miks. Saan koju alles järgmisel õhtul. Elus esimest korda ei taha Riiga. Mäletan, kuidas sai seal tudengina käidud. Küsisin healt õppejõult Kaurilt, kas Riia juugendit ka näeb. Pärast ütles Kaur: esimese kursuse omad saavad kõik ekskursioonile, vanemad võtavad loosi. Aga see mees, tema saab ka ilma loosita, ta põhjendas ära, mida ta tahab näha. Oli veidi piinlik, korraks.

Paar aastat hiljem istume Edmundsiga köögis, pea lõhub öistest jookidest. Vahur arvas, et Edmunds mängis Nine Inch Nailsi öösel sellepärast nii valjult, et me ei kuuleks, mis nad naisega teevad. Vaevalt küll. Päike paistab näkku, aga köök on väike, ei saa taburetiga kaugele minna. Edmunds on kirjanik. Ta tahab mulle rääkida Cassandra Complexist – et kui ma olen The Sisters Of Mercy fänn, peaks see mulle meeldima. Aga mida sa räägid, kui bändi nime ei mäleta. Pärast näitab Riia baare, ühes istub Inokentijs Mārplsi laulja.

Kõik need teised käigud. Mulle ei meeldi esineda nagu luuletaja. Aga kui Riiga kutsutakse, lähen alati. Hea tõlkija Guntars teeb mu raamatu läti keeles. Küsin, kuidas on läti keeles „Taevas Riia kohal“, tahan teha selle nimega bändi. Sest miks peavad eesti bändid olema tingimata eesti- või ingliskeelsete nimedega?

Depeche Mode’i baar Tallinnas. Hea sõber Patrick kutsub homseks Riiga kontserdile. Mul pole raha, mul on kurk haige, mul on esmaspäevaks tööd teha. Kes selles olukorras läheks? Kes selles olukorras saaks minemata jätta, sellist hullu ideed teoks tegemata? Meil pole kontserdipileteid. Vaatan bussis netti. Välja müüdud. Küsime teed. Küsib sõber, šarmantne ja hea inglise keel suus. Kohalikud daamid ei tea. Igaks juhu küsin vene keeles, isegi ei tea miks. Aa see, minge tagasi viaduktile, keerake alla, majade vahele, vasakule, paremale, seal tööstushoonete vahel ongi.

Kolm aastat on Riia mu teine kodu. Hallitava vannitoaga vannituba, kust võiks saada elektrilööki, kui tütarlaps, kes seal elab, ei oleks hoiatanud. Veel samal õhtul jätan boileri sisse, kui käsi pesen. Välk jookseb mööda jalga veel öösel voodis. Hommikul akna taga Riia taevas. Selle linna haiglates on mu mõlemad vanemad töötanud.

Lux Ekspress. Bussijuht Elmars teab mind juba nägupidi. Eks mina tedagi. Tõstab mind nähes üles Mesikäpa kommide paki. Naeratan. Eks temagi.

Mul ei ole enam Riias kodu ja see teeb mind kurvaks. Ööbin saatkonnas. Kõik on, aga kodu pole. Tahan endiselt sinna linna.

Ja nüüd enam ei taha. Korraga ei saa aru, mis mind üldse tõmbas.

Telekas on sipelgasiilid, aga mina mõtlen Air Balticule. Kes valetas, kas Eesti valitsus, kes ütles, et Estonian Air pidi tegevuse lõpetama samadel põhjustel, mille tõttu ka Air Baltic oleks pidanud, või Air Balticu boss intervjuus Kristerile, öeldes, et kõik oli hoopis, hoopis teistmoodi.

Hommikusöök on tasuta. Kugistan. Jõuan lennujaama liiga vara. Turvakontroll. Mind otsitakse läbi põhjalikumalt kui muidu. Katsutakse siit ja sealt. Ei saa aru, miks. Mis teil seal kotis on. Kurat, vedelik. No ma ei ole ju lausloll, aga eile ostetud pudel on endiselt kotis. Olin unustanud. Nagu ka märja vihmavarju, mis Père Lachaise’i kalmistul sai topitud kilekotti ja kilekotiga kohvrisse. See jääbki haisema. Viskan pärast minema.

Riia lennujaam. Ka lennujaamad on mulle meeldinud. Neis ei ole muidugi vähimatki privaatsust, kõik on hinge nöörivalt kallis ja inimesi natuke rohkem kui liiga palju. Aga sel kõigel oleks nagu mingi mõte. Sa lähed kusagile, see erutab. Või siis tuled oma einelt murul. Olen tabanud end Viru keskuses keset võõraid inimesi ja nende võõraid lõhnu mõttelt, et see kõik meeldiks, kui sel trügimisel oleks mingi suurem eesmärk – nagu lennujaamades. Aga seekord ma ei saa lahti mõttest, et ma ei taha täna siin olla. See ei ole minu valik. Ja kui te tõite mu siia, et Riia lennuvälja hindamatut või siiski üle hinnatud suppi süüa, siis tänan, ei. Aga päris ilma nagu ei saa. Leian kusagilt maitsetu toidusarnase eseme. Jooki, ei, olgu või eripakkumine.

Hea küll, ma saan ju 400 eurot. Air Balticu inimene andis mulle lennujaamas paberi, kuhu ta kirjutas selle numbri ja pani oma allkirja.

Elu läheb, raha ei paista. Nädalat kaks või kolm. Sõber sai Ryanairilt järgmisel päeval peale avalduse esitamist. Kirjutan Air Balticule. Ei vastata. Kirjutan veel. Ei miskit.

Facebookis ja Instagramis kargavad näkku Air Balticu reklaamid. Kenade soengutega lendurid ja valgete hammastega stjuardessid. Proud to be Baltic. Ah soo. Kirjutan siia ja sinna oma pettunud kommentaarid. Oo, Air Baltic suhtleb inimestega? Poleks uskunud. Palun esitage oma taotlus. Ma esitasin, Pariisi lennujaamas. Mu meilidele hakkab tulema vastuseid.

Ja nii see jääb.

Kuidas meeldis teile Tallinna-Pariisi lend? Andke punkte, kiitke, kui soovite. Kas soovitate? Miks keegi ei küsi tagasilennu kohta.

Viimaks. Kas soovite 500 euro eest aasta jooksul lennata või 400 eurot kompensatsiooni? Sel juhul teie pangaandmed. Kas me juba ei leppinud kokku kompensatsiooni osas? Siin on minu pangaandmed. Küsin nädala pärast, kas nad said need kätte. Kirjutan veel. Teie ülekanne tuleb 3 nädala pärast. Meeldiv. Hiljem – teie ülekanne tuleb 4 nädala jooksul. Enam mitte nii meeldiv. Nelja nädala pärast ülekannet tulnud ei ole.

Kaks kuud saab täis. Kui Air Baltic on Läti Vabariigi rahvuslik lennufirma, nagu nad reipalt igal lennul meenutavad, ja Läti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, siis eeldaks, et täidetakse ka Euroopa Liidu määrusi, mille kohaselt kompensatsioon makstakse välja kahe kuu jooksul.

Air Baltic on vahepeal jõudnud teha vähemalt kolm või neli kampaaniat sotsiaalmeedias. Poetan sõnakese. Vastus. Kallis Indrek, teie raha tuleb, aga meil on jõuluaeg (20. detsembril, ohoh), see võtab veel mõned... nädalad... Kas ma usun seda? Kompensatsioon? No eks sa oota, naerab sõber Nadja sarkastiliselt. Mina enam ei oota. Jah, Air Baltic, ka Pariis, see oli juba nii ammu. Air Balticu jamad? Kellel nendega poleks, ütleb teine sõber, tuntud filmikriitik. Air Balticult kompensatsiooni? Ka mu töökaaslane naerab. Siis oled sa küll esimene inimene ajaloos, kes seda saab.

Hakkan juba natuke aru saama kõigist neist, kes on Rail Balticu vastu. Äkki ei tule ka sealt seda, mida lubatakse? Mind enam ei huvita taevas Riia kohal. Kui näen köögiaknast lennukit Tallinna taevas, soovin, et see ei oleks Air Baltic. Minu armastus Riia vastu on surnud. Pariisis.

30. detsembril 2019, tublisti üle kahe kuu pärast ülebroneerimise tõttu lennule mittelubamist, teatab autor toimetusele hea uudise: Air Baltic on kompensatsiooniraha viimaks üle kandnud.