Teine Taani – parimas mõttes
Kuigi on juba oktoober ja meil on vähemalt kolm päeva vihma sadanud, on Tallinn-Kopenhaageni reisil poole lennukist hõivanud plätude ja maikadega lõbusad skandinaavia aktsendiga inglise keelt kõnelevad noormehed. Ma ilmateadet ei vaadanud, aga tekib lootus, et jõuan peagi soojale maale, kus on päike ja puhkus – olgugi tegemist pool-tööreisiga. Kastrupis maandudes paistabki õues ere päike ja soojakraade on kahekümne kanti. Pärast suure nälja narrimist lennujaama miniatuurse hot dog’iga istungi juba rongi peale, mis viib mind Taani teise otsa: idarannikule Jüütimaa pealinna Århusi.
Enamiku sõidust magan maha, kuid vahepeal ärgates kogun ilusaid stseene. Näiteks: tualetis köhib keegi nagu hobune, juba vähemalt veerand tundi. Röökiva titega ema koputab uksele, ja siis nad – ema ja hobune – seletavad naerdes läbi ukse midagi taani keeles, kuigi ühel on kopsud vist juba otsapidi suust väljas ja teise beebi hakkab muutuma hüsteeriliseks. Olen varemgi Taanimaal viibides eriti tšilli ellusuhtumist täheldanud. See on selline mõnus mulje, mitte statistika, sest ma üldiselt ei usu rahvuslike tunnusjoonte tõmbamise vajadusse või ka võimalikkusesse.
Århus on Taani suuruselt teine linn, kus asub ka Taani suuruselt teine ülikool. Kuna Århusis elab peaaegu veerand miljonit inimest ja ülikoolis käivad neist enam kui 30 000, saame välja arvutada, et üliõpilaste kontsentratsioon on siin veidi väiksem kui Tartus, aga niipea kui Jüüti poolsaare südames nina rongiuksest välja pistan, on tunda, et Århusi ja Tartu vaimud on kui mitte samade esivanemate järeltulijad, siis vähemalt koos (vaimujooki) joonud kindlasti.
See info, mis siin Århusi kohta kirja sai, ei olnud enne sinna linna jõudmist mulle loomulikult kättesaadav. Teadsin vaid, et Århus on väga lahe ja ülikoolilinn ja rattalinn ja Kopenhaagenist jube kaugel.
Aga millegipärast arvasin, et ta on hästi väike, heal juhul pool Tartut. Kuna mul pärast lennusõitu telefon enam sisse ei lülitunud ja rongis polnud isu kelleltki laenata ka, siis oli mul plaan aadressi järgi ise öömajja orienteeruda, kui ma just vastu tulevat hosti lõhna järgi üles leidma ei peaks. Taanis on igal pool Citybike’i rendirataste süsteem, aga Århusi omad on ilmselt kõige cool’imad.
Öömaja on üsna lähedal ja ka cool. Neli päeva Århusis mööduvad asjalikkuse tähe all, kuid siiski saab ka palju linnas ringi nuusitud.
Pimedas on siin eriti ilus, igale poole paistab suure kunstimuuseumi tipus olev värviline ringikujuline jalutamiskoridor, kust saab vaadata tervet linna just läbi seda värvi "prillide”, nagu parajasti soovid.
Need, kes all, saavad jällegi jälgida figuure eri värvide taustal. Muidu on linna vaatamisväärsused nagu ikka: kirikud, ajalooga majad, pargid. Kuna me pole ennast "kohustuslike” objektidega kurssi viinud, vaatame lihtsalt ilusaid asju ja niipidi mulle meeldibki teha: kõigepealt vaatad, et ilus asi, hiljem uurid, mis see oli.
Muide, need, kes taani keele "kuuma kartuli efekti” eriti ei armasta, võivad jüüti dialekti kuuldes täitsa imestada. See kõlab veidi norra keele moodi, kohati hüppavad sisse ka rootsi keele noodid. See on muidugi äärmiselt lihtsustav kirjeldus, pealegi on jüütimaal erinevaid dialekte, aga siiski see keel, mis Århusis kõrvu jääb, on ilus ja isegi potentsiaalselt arusaadav.
Kuid veidi enne kui hakkan keelest aru saama, istun taas rongi peale, sihtkoht Kopenhaagen. Kuna mu telefon enam tööle ei hakanudki, on sõbraga kokku lepitud, et ta ootab mind kesklinna rongijaamas. Jah, mobiiltelefonid on inimesed nii abituks õpetanud, et nad ei oska tänapäeval enam isegi normaalselt kohtumispaiku kokku leppida.
Kui rongijaamas kohal olen, saan muidugi aru, et siin reaalselt kohtuda oleks võimalik vaid õnneliku juhuse läbi. Loen MacDonald’si vastu naaldudes ja aeg-ajalt ringi tšekkides pool raamatut läbi ja siis saan aru, et õnnelik juhus läks minust taas mööda; aga ostan suure Snickersi ja tuleb uus energia ning head mõtted (oli vist midagi sellist lubatud selle šokolaadi reklaamis?): telefoniautomaat!
Helistades meenub 90ndate keskpaiga Tallinn, kui sõbrannaga selliste automaatidega teineteisega ühendusime (neile sai ju sisse ka helistada!). Saan taani sõbra kätte, ta on juba kodus ja ootab mind, sest raudteejaamas olukorra absurdsust tabades tundus nii toimida arukam. Kuna kodu on tegelikult siinsamas, kohtume pea.
Sõbra kodu pole tavaline kodu, sest ta on laev. Asub Christianshavni saarel, üle tee (tegelikult üle vee) kuulsast kahe Michelini tärni restoranist Noma, mis on hinnatud maailma restoranide hulgas 10. kohaga.
Sõbra saja-aastane aurulaev sõidab praegu diisliga ja on seilanud kõikjal Euroopas, talvitunud seal, kus parajasti töö ja omanikul isu elada. Sellel talvel viib tee ilmselt Berliini.
Laeval on väga ilus vanaaegne nimi. Saan kohe tuttavaks ümberkaudsete laevainimestega, kellega läheb nende päevade jooksul – minu päritoluga seoses – jutt ka "Estonia” hukule.
Saan teada, et laeva nime ei tohi muuta, sest see toob halba õnne. "Estonial” oli tema elu jooksul väga palju nimesid. Meie laevast paar laeva edasi jalutades leian "omanimelise” laeva: Lille Prins; teisel pool on peaaegu naabriks laev nimega Ship of Fools. Igas mõttes tunnen end siin nagu kodus.
Kolm päeva laevainimese elu mööduvad päevitades (sest siin on ikka suvi!), külalisi vastu võttes, merest sinna kukkunud asju õngitsedes, süüa tehes, kalade ja veelindudega suheldes. Need päevad on the ultimate lõõgastus, mis üldse olla saab. Üleni zen. Telefoni pole nagunii, arvutit ei võta üldse kotist välja, muresid pole. Õhtuti käime kohalikes baarides, mis on kell üheksa üks-ühele nagu Kaurismäki filmist ja kell kesköö põlvkondade paabel, kus 17aastane tšillib 70aastasega ja kõik tunnevad kõiki.Kui mitte kohe, siis viie minuti pärast ikka. Kristiaanias käime ka, sest see on ümber nurga. Seal saab jällegi tantsitud ja tutvutud, mõnus on. Kõik joovad igal pool Tuborgit, eks Kristiaanias ole lahja narko ka teema, aga ega eriti silma ei hakka. Inimesed on ilusad ja head, igasugune show-off on minimaalne: selle saare panen oma listi, kus võiks vanast peast elada.
Enne äralendu teen veel ühe tiiru ka Christianshavnist välja. Käin surnuaias Sören Kierkegaard’iga juttu puhumas, olin ammu lubanud teda vaatama minna. Siis hüvastijätt kõigi laevanaabritega ja kihutan Kastrupi poole: rongiga, millel pole juhti. Kojulend on zen ja kodus on ka veel hulk aga zen. Mured jooksevad mööda külgi maha nagu vesi mööda laevakiilu. Soovitaksin kõigile sarnast reisi masenduse vastu.
