Teraslinnu vangis
Mu augusti alguses toimunud sõit New Yorgist Tallinna, kui võimalikult odavalt läbi ajada püüdes maksin piletite eest nii kogutud miilide kui rahaga, sarnanes pisut ritsikahüpetega läbi Euroopa: esmalt New Yorgist Londonisse, siis läbi Amsterdami Berliini ja edasi läbi Riia Tallinna. Ainsaks probleemseks lennuks kogu teekonna vältel oli sõit üle Atlandi, sest - tavapäraselt(!) - start JFKst hilines. Kui lennuk pool tundi pärast ametlikku väljasõidu aega endiselt tuubuse juures konutas, vabandas kapten, et lainer vajab tehnilist hooldust. Siis kulus veel pool tundi, enne kui räsitud teraslind otsekui vastu tahtmist stardiraja poole liikuma hakkas ja kohale jõudes avastas, et tema ees soovib õhku tõusta veel 26 lennukit. Tõsi, Londonis maandus lend küll vaid kolmveerandtunnise hilinemisega, sest Ühendriikidest startivatele - ja USAs endas toimuvatele - reisidele on sõiduplaanis lisatud kamaluga varuaega.
Lennu enda pikkus võib olla näiteks vaid kaks tundi, aga sõiduplaan teadustab, et selleks kulub kolm või enamgi tundi. Eriti heldelt jagatakse varuaega ilmselt juhul, kui väljalennukohaks on New York, sest äsjase statistika kohaselt moodustavad siinsest kolmest lennujaamast - JFKst, Newarkist ja LaGuardiast - hilinevad väljalennud enam kui poole kõigist USA hilinemistest.
Väljalendude venimine on muidugi närvesööv. Kuid reisija seisukohalt on veelgi hullem see, kui lend on juba seljataga ja lennuk turvaliselt maas, aga seisab keset lennuvälja, sest talle määratud tuubuse juures ootab oma (hilinevat) starti mõni teine lainer. Viimase kahe nädala jooksul olen ise sellises olukorras olnud kolm korda. Kõige pikem ooteaeg oli ligi tunnine, mis muidugi kahvatub Ameerika lennuväljadel aset leidnud õudusfilmide ees. Viimase aja kõige drastilisem lugu leidis aset Minnesota osariigis Rochesteris, kuhu lennufirma Continental väikelennuk hilisõhtul hädamaandumise pidi tegema, sest sihtkohas Minneapolises oli torm. Et lennujaama personal oli juba lahkunud, pidid reisijad 50kohalises lennukis ootama üle viie ja poole tunni, praktiliselt kogu öö, enne kui nad terminali lasti. Pardal olnud meenutavad, kuidas tualetid ummistusid ja sealt tulev lehk muutis hingamise niigi umbses kabiinis lausa piinaks, kuidas kõiki kurnas janu, sest joogivesi sai kiiresti otsa, ning kätkit meenutaval miniatuursel istmel magamine oli üsna võimatu. Lennufirma küll palus hiljem vabandust reisijatele tekitatud ebameeldivuste pärast, tagastades kahjutasuks pileti hinna ja andes igaühele 200dollarilise vautšeri uueks lennuks ning 50dollarilise kinkekaardi. Ent rida pardal olnuid keeldus hüvitisest ja liitus hoopis USAs üha laieneva liikumisega, mis võitleb selle eest, et Kongress võtaks vastu eriseaduse lennureisijate õiguste kohta. Muuhulgas peaks see sätestama just seda, et lennufirmadel ei ole mingit voli reisijaid määramatuks ajaks lennukitesse sulgeda. Washingtonis, Kapitooliumimäel lennureisijate võitlust juhtiv New Yorgi senaator Charles Schumer, kes sageli meenutab, kuidas pidi ise kord täistuubitud lennukis istudes ootama New Yorgist väljalendu ligi viis tundi, leiab, et üle kolme tunni ei tohiks lennufirmad reisijaid mingil juhul ei stardi eel ega maandumise järel lennukites kinni hoida. Kas, millal ja mis kujul Ameerika lennureisijate õigused jalule seatakse, on hetkel raske öelda, sest ka lennufirmade lobi on USA pealinnas tugev ja nende esinda jate sõnul muudaks uued kohustused nende niigi pankroti äärel kõikuva elu veelgi raskemaks. Ent siinsetes lennujaamades valitseva taustal ei ole ilmselt keeruline aru saada, miks hiljuti Euroopas oma ritsik-retke tehes tundsin end ka turistiklassi kitsastel toolidel otsekui esimeses klassis - sest pooleteisetunnine lend oli pooleteisetunnine, stardid ei hilinenud ja kohale jõudes ei püüdnud ükski lennufirma kedagi kordagi pantvangistada.
