Seišellidel on vedanud mitmes mõttes. Esiteks on paik geoloogilises plaanis võluv komakoht: siis, kui Gondwana hiidmanner Antarktiseks, Austraaliaks, Lõuna-Ameerikaks, Madagaskariks, Uus-Meremaaks, Aafrikaks ning Araabia poolsaareks „laiali vajus“, jäi hea hunnik graniiti keset India ookeani ripakile. Neist sai kena 115 saare ja saarekesega arhipelaag kogupindalaga 455 km². Pindalalt suurim Mahé saar on kolm neljandikku meie Muhu saarest, teine saar Praslin on enam kui poole väiksem Vormsist ja La Digue jääb pindalalt veidi alla meie Ruhnule.
Araablased teadsid saarte olemasolust India ookeanis juba enne 1500. aastat ning Vasco da Gama märkas Amirantese saart teel Indiasse, kuid ikkagi olid saared pikalt vaid siinsetes vetes tegutsenud mereröövlite pelgupaik ning mangroovimetsadega kaetud soodes möllasid soolase vee hiigelkrokodillid. Viimased neist suurimatest maismaaroomajatest notiti siinkandis maha 1816. aasta paiku.
1756. aastal panid prantslased Mahé saare randa Prantsusmaa riiklikku kuuluvust tähistava valduskivi ja nimetasid saare oma maa toonase rahandusministri Jean Moreau de Séchelles’i nime järgi. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade tuules Euroopas tekkinud segadust kasutades saabus 16. mail 1794 Mahésse briti fregatt Orpheus, prantslastele esitati kapituleerumistingimused ja järgmisel päeval loovutati Seišellid Suurbritanniale. Nii ka sajanditeks jäi. Pealinnas seisab tänaseni maailma kõige pisem kuninganna Victoriale avalikku ruumi püstitatud ausammas
Nüüd on Mahé saarel asuva pealinna maamärgiks Victoria kellatorn ehk Lorloz, nagu kreoolid seda kutsuvad. Olete ehk mööda ilma reisides tähele pannud, et Lorloz on kaksikvend kellatornile, mis püstitati esimest korda Londonis 1897. aastal Victoria tänava ja Vauxhall Bridge Roadi ristmikule Victoria jaama lähedal. Kui kuninganna Victoria pärast 63 aastat valitsemist 1901. aastal suri, ilmutati ka Seišellidel soovi tema mälestus jäädvustada ning telliti Inglismaalt selle Londoni kella koopia. Musta värvi mürakas pandi Thamesi kaldalt laevaga teele üheksasse kasti pakituna, millest kaks kasti sattusid aga Mauritiusele. Pärast mõningasi sekeldusi sai ajanäitaja lõpuks 1903. aastal oma kohale, aega näitas, aga täistunde, nagu manuaal ette nägi, millegipärast ei löönud. Hõbehalliks värviti kellatorn 1935. aastal kuningas Georges V auks toimunud pidustusteks. Alles 1999. aastal, pärast mehaanilise kellamehhanismi elektroonilise vastu vahetatamist hakkas kell ka täistundi lööma. Linnas kuulen, et siis oli see täistunni saabumisest märkuandev heli osale kohalikest vastukarva, sest häiris tavapärast mõnusat ajatut kulgemist.
*
Reisile annab sageli mažoorse tooni koht, kus alustuseks oma koti maha paned. Hotell Praslinil, mille avarate, ookeanile avanevate akendega tuba on ühes paljudest palmide alla peitunud kahekorruselistest majadest, asub pika liivaranna otsas. Sealt ookeani laskuv kaljuseljandik varjab randa suurte lainete eest ning see rannaosa jääb mõnusalt eemale lähedalasuva külakese rahva- ja paatiderohkusest.
Meid tervitama tulnud majutusjuht palub vabandust, et nad ei saa pakkuda hinnas olevaid buffee hommiku- ja õhtusööke otse veepiiril asuvas rannarestoranis. Hoone sisustus ja põrand on saanud mõni aeg tagasi tugevaid veekahjustusi, kui randa ründas üksik erakordselt kõrge laine, mis polnud siiski seotud tsunamiga. Majutusjuht lisab, et „võimaliku pettumuse leevendamiseks“ pakub hotell kõigil sealviibimise päevadel lisaks restoranis ka tasuta à la carte lõuna ning kellaviietee.
1881. aastal Seišellidele jõudnud usu- ja sõjamees Charles G. Gordonit tabas äratundmine, et Mai org nende palmidega oligi Piiblis kirjeldatud algne Eedeni aed ja coco de mer keelatud vili hea ja kurja tundmise puult.
Selle erilise pähkliga seotud legendid ulatuvad sajandite ning maade ja merede taha. Kui kookospähkli vili aegade hämaruses juhuslikult merre oli sattunud, ei jäänud see suure kaalu ja tiheduse tõttu ujuma ning vajus esialgu põhja, seemne viljaliha lagunemisel tekkinud gaasid kergitasid selle taas hoovuste kätte ning üksikuid neist leiti kaugetel randadel, näiteks Maldiividel.
Seal tuli kõik ookeanist või rannast leitud kookospähklid kuningale anda ning pähkli endale hoidmine või selle müümine võis kaasa tuua surmanuhtluse.
Malai meremehed olid noil ammustel aegadel näinud iseäraliku kujuga pähkleid merepõhjast „ülespoole kukkumas“ ja seetõttu olid nad mõelnud, et need peavad kasvama India ookeani põhjas asuvas metsas veealustel puudel.
Pöörane hind, mida ainulaadse pähklikoore eest küsiti ja maksti, meenutab samaväärseid seiku ajaloost, mis on seotud Hollandi tulbisibulate või Austraalia jaanalinnusulgedega kullavastes kaaluga kauplemisega. On näiteks kirjas, et Püha Rooma keiser Rudolf II suutis siiski ühe neist pähklitest osta 4000 kuldfloriini eest. 2012. aastal maksti oksjonil Liege’is 1 kuldfloriini eest 101 eurot, 404 000 eurot ühe pähklikoore eest poleks just halb äri.
Uued legendid merekookospalmi kohta tekkisid pärast 1743. aastat, kui avastati tõelised coco de mer’i puud. Fantaasialennule andsid hoogu coco de mer’i isaspuude pikad fallost meenutavad õisikuvarred. Nende ebatavalise erootilise kuju tõttu usuti, et tormistel öödel jagavad palmid omavahel kirglikku armastust ning see, kes näeb puid paaritumas, sureb või jääb pimedaks.
Küsisin metsas giidilt, kas tuleb ette, et tavaline kookospähkel inimesele pähe kukub. Mees muigas: ikka juhtub, saad korraliku peavalu. Peaks aga coco de mer’i küps pähkel pähe sadama, tuleks sul tõenäoliselt korrus kõrgemale kolida.
Kui välja arvata kaidega sadamad liinilaevadele, siis Seišellide saartel paadisildu või meie mõistes lautreid ei ole. Kohale, kus tahetakse maale minna, tagurdab paadijuht päramootoreid üles tõstes nii lähedale, kui veesügavus kannatab. Coco saare rannas on kaatripära veepiirist ehk kümne meetri kaugusel, kui sedagi. Haaran ühte kätte prillid snorgeldamiseks ja kargan vette – see on üle pea. Näen enda ees kivimürakat ja mõtlen, et paar hoogsat ujumisliigutust ja olengi selle tagant kaldal. Võta näpust! Summin, ujumisprillid ühes käes, kõigest väest, kuid tunnen, kuidas tugev vool mind saarekesest hoopis mööda tahab kanda. Silmad soolasest ookeaniveest kipitamas, rapsin end kuidagimoodi kaldale. Uhh! Seda poleks osanud oodata.
Hiljem saartel seigeldes näen randades suuri hoiatustahvleid, millel manitsetakse hoovustest tulenevate ohtude eest. Seišellidel jäävad need riskid igaühe enda kanda. Vaid Praslinil Lazio rannal näen binokliga poissi „Resque“-kirjaga kummipaadile toetudes laguunis suplevaid puhkajaid jälgimas.
Öösel ookeanis ujuda võib tunduda romantiline, kuid ekvaatorist vaid 7° laiuskraadi lõunas asuvatel saartel saabub hämarus veidi pärast kella kuut õhtul ja kella seitsmeks valitseb kottpimedus. Romantikaks on siinkandis parem tähistaevast vahtida, sest keset India ookeani puudub märkimisväärne valgusmüra.
Cocolt Grande Soeuri (Suure Õe) saarele jõudmine võtab kümme minutit. Selle maalapi ookeanis on endale 99 aastaks rentinud (teisiti välismaalased maad selles riigis püsikasutusse ei saa) keegi prantslane ning maalepääsuks peab lunastama pileti. Rannal on kohad toiduvalmistamiseks, laudadega varjualused einestamiseks ning läheduses tualetid. Paadimehed kannavad kaldale külmakastid toiduga ning hakkavad kala küpsetama. Olen sellistel „merepiknikel“ käinud varem ka mujal, kuid nii rikkalikku lõunat kui siin pole kusagil pakutud. Hea on vaadata, millise hoolikusega paadimehed einestuspaiga korda teevad. Samas, läbi saarekese selle teisel küljel asuvasse imekaunisse liivaranda jalutades näen palmide all plasti- ja metallitükkide kuhja, mis on järele jäänud arvatavasti tormi poolt vastu kaldakive puruks pekstud suurest merekaatrist. Vaat sellise prügi äravedu üle mere utiliseerimiseks võib siin olla tõeline peavalu.
Praslini saart „baaslaagrina“ kasutades teeme väljasõidu ka Punasele saarele, mis hiljem nimetati Curieuse’iks siin esimest korda randunud kuunari nime järgi. Praegu on paik tuntud kilpkonnasaarena. Juba 1771. aastal, kui coco de mer’i imepähkleid siit ja Praslinilt üha enam mujale maailma müügiks viidi, kippus nende hind langema ning meremeestest ärikad panid pakkumise vähendamiseks sellele saarele tule otsa, mis tegi siinsele elustikule korvamatut kahju. Saare loodusele tõi hiljem toibumisrahu siia 1829. aastal asutatud ja kuni 1965. aastani tegutsenud leprosoorium.
Nüüd on saarel kasvandus, kus kilpkonnahakatised on inimese hoole all. Täiskasvanud taimetoidulised mürakad, keda arvatakse elavat kuni 200 aasta vanusteks, toimetavad omapäi palmisalus. Neile meeldib, kui neid kaela pealt sügatakse: nad ajavad siis oma jalad ja kaela kilbi alt nii pikalt välja kui vähegi võimalik ja silmanähtavalt naudivad toimuvat. Giid ütleb, et selline kilpkonn oli tema lapsepõlvekodu hoovis lemmikloom, kelle seljas talle meeldis ratsutada.
Praslin imetletud, seame end sisse suuruselt viiendal La Digue’i saarel, mis köidab matkaselle oma raskesti ligipääsetavate metsikute liivarandadega. Meie peatuspaigaks saab La Passe’i küla serval üsna omanäoline hotell, mille eluruumid on ehitatud majakestena järsult tõusva graniitkuhjatise ookeanipoolsele küljele. Jalgsi oma tuppa jõudmine võtaks siinses niiskes kuumuses selja kindlasti märjaks ja keele vestile, kuid seda tegema ei pea. Tõusutee alguses seisavad hotellile kuuluvad buggy nime kandvad neljakohalised elektriautod, mis priiküüdiga toa ukse ette või tagasi randa viivad.
Põhiliseks liiklusvahendiks La Digue’il on jalgratas. Saare keskuse La Passe’i peatänava ääres toimetab kümneid rattalaenutajaid. Tundub, et lõunamaisele suhtumisele omaselt pole vaevutud sõiduriistu eriti hooldama, sest rattaketid ja käiguvahetajad ei ole ammu õlikannuga kohtunud. Vahemaad pole pikad ja hoolika valimise järel võetud ratas ajab asja ära. See lõbu maksab nii 100 ruupiat ehk 6–7 eurot päeva kohta, mida pikemaks ajaks võtad, seda odavamalt saad.
Teed, mida rattasõidul tuleb aeg-ajalt mõne üksiku neljarattalisega jagada, on rõhuvas enamikus ilma ohutuspiireteta betoonlindid, millelt hooga väljasõitmise tagajärgi ei taha ettegi kujutada.
Väntan tõusude ja langustega teel, mööda ookeani ääres restaureeritavast majast, kus oli üles võetud suur osa filmist „Emmanuelle“, ja jõuan ... piletiputka ette. Selgub, et tee saare lääneranniku randadesse läheb läbi riikliku vanilliistanduse. Kuna ümber kogu saare kulgevat teed siin, nagu ka Praslinil, ei ole, pole võimalik ringi minna. Lunastan 150 ruupia ehk 10 euro eest käepaela, mis annab õiguse edasi kulgeda. Piletita oleks võimalik edasi pääseda kaldajoonel läbi ookeani sumades.
Ühel hetkel tuleb Suure abaja ranna (Grand anse) taga võsas ratas puu najale panna, sest edasi Väikese abaja (Petite anse) randa jõudmiseks tuleb kivide otsas turnides üle umbes 60 m kõrguse graniitkiviseljandiku rühkida. Sihiks on jõuda Kookose abaja (Anse Cocos) randa, mis nõuab üle järgmise, umbes sama kõrge kivimäe ronimist. Kohale jõudes kipun sulama nagu tükk Eesti taluvõid Seišellide pannil ning otsin varju nagu enamik siia jõudnuid. Ookeani väga soe vesi karastust ei paku, taipan järgida nõuannet käia päikesepõletuse vältimiseks vees T-särgiga. Ettevõtlik tõmmu nooruk on liivale palmiokstest putka ja letitaolise värginduse meisterdanud, palmide alt kookospähkleid korjanud, need ühest otsast avatuna sinna ritta seadnud, veidi dekoreerinud ja kõrred palmipiima joomiseks sisse torganud. Kes joogivee kaasaskandmisega laisk olnud, saab hädapärast janukustutust.
Jalgrattal looduse uudistamine täidabki päevad La Digue’il: siin ja Praslinil kohtan põnevaid õitsejaid, uudishimulikke silmatorkava sulestikuga linde, usalduslikke roomajaid, rääkimata muidugi aina uute vaatenurkade all avanevatest lummavatest liivarandadest ja fantaasiat kehutavatest kivimürakatest.
Kellel valge liivaga randades päevitamisest ja helesinises vees suplemisest küllalt saab, võib rentida asjatundliku paadijuhi ja ookeanile kalastama sõita. Kauba sisse kuulub võimalus kuldmakrelle, tuunikalasid ja teisi kalu konksu otsa saada ja paati sikutada, kalad ise jäävad paadimehele. Pealegi, mis nende sageli enam kui 20 kg kaalunud elukatega ikka ette võtta. Püütud tuunist lõigatud paarikilone tumepunane fileetükk toimetatakse aga ikka majutuskoha kööki, kust see siis toorelt ja tükeldatuna sobivate kastmetega lauale tuuakse.
1976. aastal iseseisvaks saanud Seišellide Vabariigis elavad pisut üle 90 000 inimese määratlevad end kreoolidena ja räägivad kohalikku kreoolkeelt.
