Torm ründas punktipealt

Leenu Treumuth elas Vietnamis üle viimase 20 aasta suurima tormi ja kirjutab, kuidas vietnamlased purustustega hakkama said.

Kärbsed, kärbsed, kärbsed, ümmargused, piklikud, lendavad ja kõndivad … ning siis sipelgad, suuremad, keskmised, pisikesed, mustad, pruunid, kollakad. Neid on kõik kohad täis. Loomulikult istuvad nad kõikide puu- ja juurviljade otsas, sealhulgas ingverid, sibulad, sidrunheinad, aga neid on täis ka kõik riiulid, pestud nõud, vannitoa seinad ja isegi WC-paber. Nad ronivad välja ka arvutist ja pliiatsitop­sist. Vahel on mul tunne, et lähen täiesti hulluks ega suuda siin loomaaias enam rahulikult elada.

Ah, no loodame, et see läheb mööda. Novembri algul tabas Nha Trangi viimase 20 aasta suurim torm Damrey, mis kiirelt sai sotsiaalmeedias hüüdnime „Dam(n)rey“. Üldse oli see 2017. aasta 12. suurem torm Vietnamis. Siin nimetatakse neid niimoodi, nummerdatuna. Purustuste ja kahjude rahaliselt poolelt oli taifuun suurim, sest ilmselgelt oli 20 aastat tagasi asjade väärtus väiksem, puudusid elektroonilised vidinad jms. Me polnud midagi sellist elus näinud ega kuulnud.

Juba kaks päeva varem hakati rääkima tormist, mis pidi jõudma Khanh Hoa rannikule 4. novembri varahommikul kell 3.30. See oli laupäev. Reede ennelõunal läbi Nha Trangi jalutades nägin igal pool tormiks valmistuvaid inimesi. Rannas korjati toole ja varjusid kokku, kuigi oli imeilus vaikne ja päikseline ilm, koguti suurtesse kottidesse liiva ning merest olid välja toodud suured metallist merepoid.

Ühes randauhutud elamus oli näha kahte eraldi tuba, mõningaid isiklikke asju ja isegi kollaseid värskeid krüsanteeme seinal vaasis.

Terve reedene päev oli kuidagi eriti mahe ja soe. See oli täpselt see „vaikus enne tormi“. Nagu ilm narritaks inimesi, pannes neid unustama (või siis mitte ette arvama), mis tulekul on. Meri oli üsna rahulik, tuult polnud üldse, päike ei kõrvetanud, vaid oli mõnus ja pehme. Mõnes otse rannas asuvas populaarses ja kõrge hinnaklassiga restoranis olid kõik lauad, toolid, lilled, lambid, sildid ja teised lahtised esemed kokku korjatud. Sellisest käitumisest võis juba arvata, et tulekul on tõesti midagi suurt, mida põhjamaine inimene eluski ette ei kujutaks.

Vastavalt ennustustele ­hakkas õhtu poole ilm tusasema. Esmalt hallid pilvetekid, siis vihmasabinad ja viimaks tekkis ka midagi tuule­sarnast. Pimeduse saabudes sadas päris korralikult, kuid torm see kindlasti polnud. Mu abikaasa ei uskunudki, et midagi üldse tuleb. Internet oli täis hoiatusi ja kaarte, kuidas Damrey liigub, kui suured on tuulekiirused ja vihmakogused. Telefoni peale saadeti SMSe, et tulekul on torm nr 12, palun laadige oma elektroonikaseadmed ning tõmmake seejärel kõik elektrit kasutavad masinad seinast välja.

Läksime magama ja ärkasime juba kell 1.30 üles kohutava lärmi peale. Tuul oli tõusnud ning meie rõdudel käis mürgel – mõlemad markiisid, mis paigaldatud päikse kaitseks, olid lopendama hakanud ja peksid edasi-tagasi. Abikaasa käis mitu korda oma eluga riskides neid kinni sidumas. Kuigi asjad lendasid edasi-tagasi ja tuul vilises, suutsin mina kuidagi uuesti magama jääda.

Täpselt ettelubatult kell 3.30 läks olukord väga hulluks. Siis ei saanud ka mina enam magada, kuigi proovisin lamada, pea kahe padja all. Oli tunne, nagu lendaks meie 10. korruse nurgapealne korter üksinda mööda linna ringi. Kõikidest akendest ja rõduustest puhus sisse vali tuul ja minu meelest ka maja kõikus pisut. Aga see võis olla puhas ettekujutus. Ma pole sellist tuult enne kuulnud ega looduse ees sellist hirmu tundnud. See tuul kolkis ja tuuseldas meie korterit kolmest küljest, tulles tohutult tugevate hoogudena. Üks hoog tuli, peksis segi kõik taimed, toolid, purgid, kardinad, kestis umbes pool minutit, ja siis vaibus, kogudes hoogu uueks rünnakuks. Ootasin hetke, millal meil katus pea kohalt lendab ja Damrey mind koos voodiga kuhugi mägedesse lajatab.

Metsiku tuulega käis kaasas ka vihm. Vihm voolas mööda aknaid ja seinu, nagu oleks autopesulas. Lamasin tardunult voodis ja vahtisin, kuidas keegi lajatas hiigelämbritäite kaupa vett meie akendesse. Ja ega meil pole mingid euroaknad, igal pool on suured vahed sees, nii et see vesi ujutas üle magamistoa, elutoa ja vannitoa. Ainus kuiv nurgake oli köök. Mind tabas mingi imelik apaatia. Lihtsalt lamasin ja ootasin. Abikaasa seevastu oli täidetud kriisilahendamisenergiaga ning jooksis edasi-tagasi vannilinade, ämbrite ja kühvlitega. Ta kuivatas igal pool, väänas vett ja kallas seda minema. Kokku koristas ta mõne tunni jooksul tubadest kümme suurt ämbritäit vihmavett. Kolm T-särki ja viis vannilina olid läbimärjad.

Korraga käis meeletu pauk ja sellega oli elekter läinud. Terve linn oli pime. Kuna oli juba hommik, polnud sest enam suurt midagi. Saime kogeda huvitavat tunnet, seistes näiteks keset tuba, kõik korteri uksed-aknad kinni, aga tuul puhus nii kõvasti, nagu seisaks tiiviku ees. Tuul pöördus mitu korda, puhudes kord põhjast, siis lõunast, siis läänest, nii et meie korter sai kõik ekstreemsused läbi proovitud. Lõunatuulega oli võimatu vannituppa minna, esiteks lendas uks sellise pauguga lahti, et hea, et ma ise oimetuks ei kukkunud, teiseks, kui juba sisse murdsid, oli ust võimatu kinni panna, lihtsalt ei jaksanud tõmmata. Vannituba lendas kiirelt täis krohvi- ja värvitükke ning igasugu tolmu, kivikesi ja muda.

Siiski-siiski. Jällegi, nagu ennustustes öeldi, oli kella 7–8 ajal orkaan meist üle läinud. Vihm küll veel jätkus, kuid kell 12 oli seegi lõppenud. Pärast lõunat läksime jalutama. Linn oli väga nukker, meil oli tõesti väga hästi läinud, kuna ei lennanud minema ükski aken, uks ega katus. Kõndisime ringi nagu näitusel, hüüdes üksteise võidu „aaa, vaata seda, vaata toda“. See oli meeletu. Samas, inimesed ümberringi polnud kurjad, mornid ega ahastavad. Kohalikud päästsid oma ärisid ja kodusid, turistid turnisid niisama puude ja äralennanud plekk-katuste otsas. Mõni poeke ja baarike oli ka avatud.

Tõdesin taas, kui tugevad ja sitked on vietnamlased. Torm käis üle, katus on läinud, maja üle ujutatud, 80% puudest pikali kukkunud, saak hävinenud – no mis siis ikka. Hakkame koristama ja otsast peale. Elekter taastati üllatavalt kiiresti, juba lõunaks, kuid võeti seejärel korduvalt ära, samuti vesi. Elekter pole Vietnamis just kõige tugevam teema ja kui enamik puid pikali otsustab kukkuda, langevad nad ikka kaablitesse. Austus elektrikutele, kes töötasid peaaegu nädal aega vist vahetpidamata.

Kui rääkida puudest, siis ­tormile ei pidanud üldse vastu suured ja jämedad lehtpuud (mandlipuud) ning kadakalaadsed igihaljad puud. Pikad peenikesed palmid olid aga 98% püsti, ainult „juuksed“ natuke halvas soengus. Rannas nägime ka paari nukrat kala- ja mereannikasvataja maja, ja need olid ausalt öeldes ühed kurvemad pildid. Oleme nendes külades, mis paiknevad merel, eemal mandrist ja asustusest, mitu korda käinud. Inimesed elavad seal koos oma laste ja koertega ning kasvatavad suuri kalu, krabisid ja homaare. Nüüd, nähes neid maju oma küladest lahti rebituna üksinda keset merd triivimas, ei osanud arvata, kas inimesed pääsesid ja mis neist sai. Maja koos selle külge aheldatud kalavõrkudega oli ju kogu nende varandus. Ühes randa uhutud elamus oli näha kahte eraldi tuba, mõningaid isiklikke asju ja isegi kollaseid värskeid krüsanteeme seinal vaasis.

Tormile järgnesid ilusad rahulikud päevad. Justkui ideaalsed, et inimesed saaksid oma asju korda seada ja kodusid kuivatada, lisaks oli sobivalt nädalavahetus. Tänavatele päikse kätte olid tassitud voodid, padjad, linad, koolivihikud, printe­rid jne. Uulitsatele toodi ka sõdurpoisid labidate ja korvidega linna puhastama. Internetis olid üleskutsed, et igaüks, kel käed küljes, aitaks kaasa, et Nha Trang võimalikult kiiresti taas ilusaks ja puhtaks teha. Armas, väga armas.

Väljajuuritud puudel saeti vigastatud oksad maha ning puud ise lükati uuesti maa sisse tagasi, toestati neljast küljest suurte tokkidega ja oligi korras. Hämmastav. Siin lihtsalt „istutatakse“ tagasi enamik puid, mille peajuur on terveks jäänud. Muidugi oli ohtralt suuri oksi maha saetud ning paari päeva vältel oli terve kesklinn ja rand täis puuriitasid.

Kui Nha Trang taastus üsna kiiresti, siis väiksemates linnades, külades ja mägedes oli olukord tunduvalt halvem. Ametlikes uudistes oldi üsna napisõnalised ning hukkunute statistika ilmselgelt vale. Siin riigis on endiselt palju ilma isikutunnistuseta ja registreerimata inimesi, kelle olukorrast teab vaid lähedane ümbruskond. Tormi hävitavast mõjust oleme teada saanud peamiselt tänu abiorganisatsioonidele, kes kajastavad sündmusi sotsiaalmeedias. Samuti on ringelnud mõningaid kohutavaid pilte katusteta majadest ja hävinenud sisustusest, kuid üldist hala või kurvastamist silma pole hakanud.

Kõigest nädal peale Damreyt ilmus tore uudis Eesti naaberriigi presidendist, kes olevat andnud Vietnamile tormi kahjustuste likvideerimiseks viis miljonit USDd ning lisaks maandus Cam Ranhi ehk meie lennuväljal hiigelsuur transpordilennuk, tuues Ramenskojest Moskva lähistelt 40 tonni suhkrut, konservtoite, piima ja telke, et leevendada hävingut. Tundub, et Vietnam ja Venemaa on suured sõbrad.

Ja kärbsed. Äkki kolivad varsti välja, kui taipavad, et torm on möödas. Sipelgad on tõenäoliselt püsielanikud.