Tumedate varjudega helesinine rannik
Euroopas on vähe selliseid kollektiivse fantaasia maastikke, mis saavad hoobelda säärase ihaldusväärsusega nagu Cote d’Azur Lõuna-Prantsusmaal. Mitte ühelgi teisel rannikualal Euroopas pole võrreldavat glamuurset prestiiži. Cote d’Azur on mõnes mõttes väga modernne nähtus – algul eliidi privileeg, kuhu pärast teist maailmasõda keskklass on järele siblinud koos oma kahetärnihotellide ja tärnideta restoranidega. Praeguseks on rannik nii täis ehitatud, et vaata, kus üldse astuda saad. Tõsi, enne kui briti ja vene aristokraadid seal 19. sajandil puhkama hakkasid, oli tegemist mahajäänud ja vaese regiooniga. Raudtee ehitamisega 1860ndatel mööda Lõuna-Prantsusmaa rannikut muutus Londoni ja Moskva koorekihi reisimine kordades lihtsamaks ja alguse sai Prantsuse Riviera moel, kuidas me kollektiivne mälu seda tänasel päeval tunneb – Monte Carlo kasiino, Nice’i rannapromenaad, historitsistlikud luksusvillad, superjahid, punase vaiba üritused jne. 1886.–2003. aastani sõitis Põhja-Prantsusmaalt Calais’t kuni Itaalia piirini legendaarne nn sinine rong, läbides tee peal Cannes’i, Monaco ja Nice’i. Võib-olla olete lugenud Agatha Christie raamatut “Sinise rongi mõistatus”, kus Hercule Poirot lahendab mõrva, mis sinises rongis on toime pandud. Cote d’Azur on kirjandusest ja popkultuurist nii tihedalt läbi imbunud, et polegi alustada või lõpetada kusagil. Helesinine vesi, valged kaljud, männimetsad ja villad kunstirahvast inspireerinud nüüdseks juba peaaegu kakssada aastat. Oli ju Antibes’i linn Cote d’Azuril, kus F. Scott Fitzgerald kirjutas raamatu “Sume on öö”, ja just Cote d’Azuril toimub Ernest Hemingway postuumselt ilmunud raamatu “Eedeni aed” ja J. G. Ballardi “Super-Cannes’i” tegevus. Seal rannikul elasid suure osa oma elust ka Graham Greene ja W. Somerset Maugham, lisaks tegutsesid seal lugematud režissöörid ja kunstnikud, nagu Jean Cocteau, Picasso, Matisse jt.
Alul tuli helesinisele rannikule talveperioodil tervist parandama briti ja vene aristokraatia, kes uskus, et sealne mahe vahemere kliima aitab tuberkuloosi ravida. Võime ette kujutada neid kaameid kummituslikke inimesi, kes tuhandete kaupa sinna põhjast kokku voorisid, hing niidiga kaelas. 1883. aastal peatus Nice’is aastajagu ka filosoof Friedrich Nietzsche (mitte küll tuberkuloosi pärast), seal kirjutas ta osalt ka oma raamatu “Nõnda kõneles Zarathustra”. Praegugi saab matkata Nietzsche radadel Nice’i lähistel, kus maestro kõndinud päevast päeva üles-alla-üles, nii nagu maastik ette nägi. Mõnele kuulsusele jäi Cote d’Azur ka viimaseks puhkepaigaks. Tantsija Isadora Duncani näiteks kägistas 1927. aastal ta oma siidsall, mis tuules lehvides jäi auto tagaratta vahele, ning kuninganna Victoria poeg prints Leopold suri Cannes’is Villa Nevadas 1884. aastal, libastudes põrandal ja kukkudes peaga vastu hinnalist marmorit. Cote d’Azuril sai alguse ka Napoleoni sada päeva, kui ta Elba saarelt põgenes ja randus 1815 Golf-Juani linnakeses.
Ranniku ajalugu on täis tumedaid karaktereid. Kindlasti üks julmemaid inimesi, kes Cote d’Azuril kunagi on pesitsenud, oli Belgia kuningas Leopold II, kes Kongo isevalitsejana miljoneid aafriklasi halastamatult hukka saatis. Riisutud varadega ostis Leopold 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alul Cap Ferrat’ poolsaarel hulganisti maid kokku ja lasi villasid ehitada. Sealsamas pidas ta ka oma noort armukest Caroline Lacroix’d, kes oli nende suhte alguses vaid 16aastane. Leopoldil olevat olnud mitmeid veidrusi, näiteks ujumas olevat ta käinud sedasi, et habe oli kummist ümbrikus (kumm oli võimalik et pärit Kongo vihmametsadest). Samuti mässis ta habeme riide sisse, kui ta läks öösiti oma armukese juurde, et habe öisest niiskusest läbi ei vettiks. Legend räägib, et Leopoldi küüned olid nii pikad, et temaga polnud võimalik kätelda.
Tänapäeval on Cap Ferrat Monaco järel kõige kõrgemate kinnisvarahindadega piirkond Prantsuse Rivieral. Seal suvitavad Iisraeli ihukaitsjate selja taga vene ja iraani miljardärid nagu näiteks endine Jukose tippjuht miljardär Konstantin Kagalovski. Prantsuse Riviera on peale kuningas Leopoldi teisigi kõrilõikajaid ahvatlenud pensionipõlve veetma ja oma kokkuriisutud raha kinnisvarasse investeerima. Tulevad meelde 31 aastat Kongo Demokraatlikku Vabariiki valitsenud Mobutu Sese Seko, keda võib pidada arhetüüpseks aafrika diktaatoriks. Mobuto käis Concorde’iga Pariisis poodlemas ja ehitas Kongo džunglisse Belgia kuningapaleest inspireeritud megaresidentsi. Tema suurejooneline villa Cote d’Azuril oli vaid paarkümmend kilomeetrit kuningas Leopoldi endisetest villadest ja seisis ta ka oma hävitustööga Kongos oma valge eeskäija kõrgusel. Teised “suured juhid”, kes tahtsid oma aknast helesinist vett näha, olid 22 aastat Tuneesias valitsenud ja 2011. aastal maha võetud president Ben Ali, 41 aastat Gaboni valitsenud Omar Bongo ja juba 35 aastat Angolas ruuliv José Eduardo dos Santos. Ärme unusta ka endist Haiti juhti Jean-Claude Duvalieri, kes elas luksusvillas ja sõitis mööda rannikut oma Ferrari Testarossaga. Graham Greene nimetas Prantsuse Rivierat kuritegevuse ja kõntsa varjupaigaks. Pakkuge välja, kas ajaloo ühel suurimal finantspetturil Bernie Maddoffil oli Prantsuse Rivieiras maja. Tik-tak, tik-tak.
Nice’i ja Monaco vahel paiknevas Villefranche-sur-Meris pidi toimuma ka üks ajaloo suurimaid majaostutehinguid, kui planeedi saastatuima linna Norilski niklikuningas ja 2012 edutult presidendiks kandideerinud oligarh Mihhail Prohhorov tegi 2008. aastal 40 miljoni eurose deposiidi brasiilia-liibanoni pangandusperekonna Safra arvele, kuid loobus 400miljonilise Villa Leopolda ostust ja jäi oma 40millisest deposiidist ilma. Neid megalomaanilisi tehinguid, kurioosseid surmasid, varjuelusid ja priiskamist võib jäädagi üles lugema. Lõppude lõpuks on tegemist piirkonnaga, kus sitt ja mesi suurejooneliselt kokku saavad. Cannes’ist 20 km kaugusel asuv Grasse’i linn on lõhna- ja parfümeeriatööstuse süda, kus insenerid destilleerivad lõhnu, et meie kodud, kehad ja toidud oleks just õige maitse ja lõhnaga. Seal valmivad pooled Prantsusmaa lõhnaained. Cannes’is, Antibes’is ja Monacos peatub pool maailma superjahtidest, kus kalbassturvamehed ida-euroopast pärit noorte prostituutide rindade pealt kokaiini nuusutavad. Cannes’i sadamast umbes kahe kilomeetri kaugusel asub väike saar, kus juba viiendast sajandist elavad omasoodu katoliku mungad, kes laulavad, palvetavad ja kasvatavad viinamarju, ümber saare tiirlemas kiirpaatide armaada. Kui te soovite suuri kontraste, siis Cote d’Azur ootab teid.
Samas ei seisne sealne elu vaid rikastes ja neid teenindavas aednike, kaptenite, kokkade jne armees. Provence-Alpes-Maritimes’i regioon, mis hõlmab suuremat osa lõunarannikust, on arenenud info-,biotehnoloogia- ja farmakoloogiasektoriga. 1970–1984 rajatud Sophia-Antipolise tehnolinnakus töötab 30 000 hi-tech-inseneri, programmeerijat jt. Tehnolinnakut ümbritsevates tammemetsades luusivad ruiates ringi aga metsseakarjad. Cannes’is asub Cannes Mandelieu kosmosekeskus, mis on pühendunud satelliitide ehitamisele. Selles mõttes võib Prantsuse Rivierast mõelda kui omamoodi mikro-Californiast ja Silicon Valleyst. Mägede ja mere vahele surutud linnad, glamuur, raha, roimad, parfüümid, veinid, metssead, viigimarjad, valged kaljud, punased kaljud, kõrgtehnoloogia, rooma varemed, araabia playboy’d, kirjanikud, kaptenid, tuberkuloosihaiged, socialite’id, kitsejuust, roosa vein, ilmavaatlussatelliidid, Pierre Cardini koobasmaja, filipiini madrused ja vene turist, kes austrirestoranis kõrvallauas kommenteerib, et “kurat, mu isa on ikka täielik lohh, ükskõik kuhu ta reisib, tahab ainult sealiha ja kartulit”.
