Türgi edelarannikul paiknev Bodrumi poolsaar ja sama nime kandev linnake, mille elanikkond paisub maist septembrini kestval suvitushooajal mitmekordseks, on osa piirkonnast, mida nimetatakse Türgi Rivieraks. Bodrumis puhkab Türgi peaminister Erdoğan, seal tangivad päikest modellid ja teletähed. Vahel austavad sulnist mereäärset linnakest oma kohalolekuga maailmatähed, meid saatev giid Kerem on Bodrumis kohanud nii Dustin Hoffmanit kui Michael Douglast. Siiski ei ole poolsaare puhul tegemist vaid rikastele mõeldud oaasiga.

Esimene asi, mis Bodrumis kohe silma hakkab, on väikesed, vaid paari korrusega valged kivimajad. Linnakeses on keelatud kõrgemaid maju ehitada ning nii stiil kui korruste arv on kindlaks määratud. Paraku esineb ka reeglitest üleastujaid ja piirkonda on kerkinud mõned liiga kõrgele sirutuvad hotellid. Kuuldavasti olevat peaminister Erdoğan vandunud need maha lammutada.

Bodrumis on umbes 300 päiksepaistelist päeva aastas, talved on mahedad. Möödunud sajandi algul veel vaikse kalurite ja käsnapüüdjate linnakese populaarsuse tõusus mängib väga olulist osa sinna 1925. aastal oma eksiiliaastaid veetma tulnud kirjamees Cevat Şakir Kabaağaçlı, kes on ennekõike tuntud kirjanikunime Halikarnassose kalamees järgi. Just tema vaimustus Bodrumist, ning tema järel sai linnakesest Türgi intelligentsi meelispaik, seejärel saabusid juba suvitajate hordid.

Antiikajal kandis Bodrum nime Halikarnassos. See vähene, mis seitsme vanaaja maailmaime hulka kuuluvast Halikarnassose mausoleumist tänaseks päevaks järele on jäänud, asubki Bodrumis. Kandi ajaloolisest tähtsusest annab aimu teinegi piirkonnas paiknev maailmaime, Efesoses kõrgunud Artemise tempel, millest on aga veel vähem säilinud kui kuningas Mausolose hiiglaslikust hauamonumendist.

Augusti lõpus–septembri algul on Bodrumis sooja kolmekümne kraadi ringis, merevesi on mõne kraadi jahedam. Kes Bodrumis puhkab, peaks kindlasti minema merele sealkandis tüüpilise laeva, guletiga. Gulet on kahe- või kolmemastiline mootoriga purjekas, kohalike laevameistrite toodang. Bodrumi sadamast leiab iga huviline sobiva sõiduvahendi, nii suuruse kui hinna poolest, ja “Sinine kruiis” (just selle nime all edelaranniku guleti-reise tuntakse, türgi keeles “Mavi Yolculuk”) võib alata. Meie veetsime oma guletiga merel ühe päeva (tekil on piisavalt päevitamispinda ja dušš soolase merevee mahapesemiseks), väga populaarsed on aga nädalased reisid, lühemate ja pikemate peatustega maismaal ja supluspeatustega vaiksetes lahesoppides. Muide, gulettide vahel teeb oma tiire spetsiaalne jäätiselaevuke, suurematel alustel väristavad puusi kõhutantsijad ja kõlab kõrvulukustav eurodiskobiit. Diskoteeke on linnas mitu, populaarseim (ühtedel andmeil koguni parim terves Türgis, teistel ägedaim kogu Euroopas) on Halikarna 5000 pidutsejat mahutav vabaõhuööklubi.

Merelt Bodrumi jahisadamasse tagasi sõites ei saa jääda märkamata linnakese üle kõrguv 15. sajandist pärit Püha Johannese kindlus. Kindlus on uhke ja ülimalt hästi säilinud, seal asub ka allveearheoloogia muuseum. Erilist silmailu pakub kindlus öösel, mil tema sajandeid vanad kivimüürid on pinnaks erksavärvilistele valgusmängudele. Öist Bodrumit on kõige parem imetleda mõnes lugematutest mereäärsetest kohvikutest ja restoranidest. Kõik, kellele Türgi kokakunst meeldib, saavad seda siin kogu tema värskuses ja maitserikkuses. Nii häid krevette (valmistatud küüslaugu ja seentega), kui sõin Bodrumi kalarestoranis Memedof, ei ole ma kunagi varem saanud. Muidugi maitseb ka Türgi tuntuim õllebränd Efes kuurortlinnas eriti hästi.

Muide, meie giid rääkis, et töötas tänavu juunis vaid kümme päeva, põhjuseks Istanbulis ja Izmiris möllanud rahutused ja “tänu” sellele vähenenud Türgit külastavate turistide arv. Septembri algul Bodrumis veedetud puhkus on nagu eskapisti unistus. Seal läheb täielikult meelest selle rohkem kui 75 miljonile inimesele koduks oleva suure riigi keskustes kääriv, piiri taga asuvas Süürias toimuvast rääkimata.