Ühe peo lõpp

Kui päevakohane see korraga tundub: less is more (vähem on enam).

See arhitektuurilegendi Mies van der Rohe kuulus lause oli varem palsam peamiselt rikastele – no neile, kes said endale lubada minimalistlikku arhitektuuri ja disaini ning muud eksklusiivkaupa. Kõike kallist. Kõike, mida osteti vaid ükshaaval.

Reaameeriklase jaoks, nende jaoks, kes pühapäeviti ajalehesabadest kuponge välja lõikavad, on loosung olnud üldjoontes just vastupidine: more is less (enam on vähem).

Kaupmehed selgitasid rahvale, et kõige majanduslikum on hulgi ostmine, sest kui ühe seebi eest tuleb välja laduda täishind, siis kümne pealt antakse juba kenakesti alla, mis teeb iga seebi eraldi võttes märksa odavamaks. Oh, ja mis siis veel sajast rääkida, muhelesid tarmukad pereemad mitmikutele mõeldud lapsevankreid meenutavate ostukärude taga.

Walmarti, just sellisel ärifilosoofial põhineva maailma suurima säästukaubamaja­keti jaoks algas tänavune pühadeostude-sesoon siin USAs küll traagiliselt.

Päev pärast novembri lõpus tähistatavat tänupüha traditsiooniliselt algava osturalli avapauguna tallas hullunud mass ühe poe ust avama tulnud töötaja surnuks.

Toimus see kõik enne kukke ja koitu, sest poed avatakse tol “mustal reedel” (mil Ameerika poodnikud ei jää eales punasesse!) juba enne, kui valgeks läheb. See Walmart hakkas tõsise müügiga tegelema kell viis hommikul, et anda eelmisel õhtul lookas laudade taga end energiapommideks söönud ameeriklastele võimalus nüüd tõsiselt kulutada. Nii kaloreid kui raha.

USA meedia rääkis sellest loost ühelt poolt küll kui traagilisest õnnetusest, kuid uudisnuppudesse lisati tilk positiivset: et “pullide jooks” Long Islandil kinnitas, et rasketele aegadele vaatamata ei ole rahva ostukirg kadunud.

“Must reede” oligi tõepoolest kaupmeestele taas edukas päev, kuid seejärel on Ameerika ostuiha nähtavalt vaibunud.

Kuulsin intervjuusid, kus väideti, et sel päeval osteti pigem harjumusest – “see ju on päev, mil tuleb osta” –, kuid üldjoontes püütakse tänavu ikkagi vähemaga läbi ajada.

Sest ajad on rasked, kindlustunnet tuleviku – töökoha ja sissetuleku suhtes ei ole. Pahvaku jäist reaalsust tõi Ameerikale läinud reedel avaldatud Tööstatistikaameti raport, mille kohaselt kadus riigis novembris enam kui pool miljonit töökohta. Nii suurt veritsemist ei ole siinsel tööturul toimunud 34 aasta jooksul, mil seda statistikat on tehtud, väitsid analüütikud.

Rääkisin sellest raportist läinud nädalavahetusel New Yorgis töötava Eestist pärit ärijuhi Mari Jolleriga, kes kinnitas, et korporatiivses Ameerikas valitseb tõepoolest hirm. Ja et New Yorgis ei ole ilmselt kedagi, kes ei teaks vähemalt paari inimest, kes on äsja töö kaotanud.

Paljud neist on finantsfirmades töötanud valgekraed, kellele aasta eest samal ajal makstud kopsakas palk oli linna pühademajanduse jaoks tähtis kütus.

Et tänavu käib Wall Streetil sõit poole paagiga, on Jolleri sõnul New Yorgis ka palja silmaga näha: nii palju soodusmüüke kui praegu ta oma New Yorgi aastatest ei mäleta. Tõsi,11. septembri terroriaktide järel meelitati rahvast samuti igal võimalikul moel poodidesse, et tarbimine järsult ei kahaneks. Tollal ostsid paljud sõna otseses mõttes patriootlikkusest, et oma riigi kahe kolmandiku ulatuses tarbijakulutustel põhinevat majandust toetada. “Nüüd on neil sooduspakkumistel aga hoopis teine maitse juures: hindu on alla lastud, sest rahval ei ole lihtsalt palju raha, mida kulutada,” rääkis Joller. “Olen kuulnud, et selliseid pakkumisi nähes tekib paljudel lausa masendus – et nüüd oleme siis sellises seisus!”

Kuid noore ärijuhi hinnangul on kõiges selles siiski ka positiivset (nii nagu uudisteagentuurid nägid positiivset ka Walmarti uksehoidja surmas!): “Ameerika on sunnitud oma tarbimisharjumusi nüüd reaalmajanduse survel muutma, see seni kestnud hullumeelne ostupidu, kui kahmati kõike, mis ette jäi, ja elati laenudes, on läbi saamas,” ütles ta.

Kes teab, ehk hakkavad ka massid nüüd mõistma, et less is really more (vähem on tõesti enam).