Viirastus või unenägu?
Aloha tähendab Hawaiil kõike - see on armastus, see on "tere tulemast", see on "kohtume jälle", see väljendab sümpaatiat teise inimese vastu, on hea tahte avaldus jne. See sõna sisaldub riigihümnis, vapil, hawaiilaste filosoofias ja religioonis. Tšehhi rännumees ja etnoloog Miloslav Stingl - kelle raamatu pealkirja ma, olgem ausad, oma artikli pealkirjaks virutasin - on kirjutanud, et Hawaii on Lõunamere paradiisi kroon, Inimeste Maa kõige ilusam osa. Seal olla kõige kaunimad naised ja Oahu saare pealinna Honolulu kuulus rand Waikiki olevat maailma kauneim plaaž.
Naiste osas ei oska ma sõna võtta, Waikiki aga... see on väga tšill ja tõesti täiesti erinev kõikidest randadest, mida ma näinud olen, kas aga pidada maailma kauneimaks randa, mis on täis pikitud pilvelõhkujaid ning kus ühele ruutmeetrile üritavad oma rannarätikut või lamamistooli ära mahutada nii täies riides päevitavad jaapanlased, kohalik surfipoiss kui lärmakad lillelistes pükstes ameerika turistid, on muidugi iseküsimus. Aga mingi seletamatu külgetõmme sel Waikikil siiski on.
Obama saar
Ei ole saladus, et Oahu saar, kuhu maanduvad turiste tuubil täis lennukid Mandri-Ameerikast, Kanadast, Jaapanist, Koreast ja jumal teab kust veel, on Hawaii saarestikust ka kõige kommertslikum, ning öeldakse, et need, kes Honolulust (ja Oahust) kaugemale ei lähe, pole tõelist Hawaiid näinudki. Päris tervele Oahule ma seda väljendit siiski ei laiendaks, sest saarel ringi sõites võib näha müstilisi väikseid valge liivaga randu, millel pole Waikikiga midagi ühist ning kus õige ajastuse ja vedamise korral võib merd, laineid ja imelisi vaateid nautida ihuüksinda, s.t oma perega.
Waikikist veidi eemal, pisut enne snorgeldajate paradiisi Hanauma lahte leiab imelise tuulise ja kivise ranniku, kuhu on puistatud ka president Barack Obama vanaema tuhk. See samm, muide, on leidnud kriitikat ja põlastust keskkonnakaitsjate ning mõningate kohalike seas. "Ujuda Barack Obama vanaema tuha sees," ütlevad nad. "Tänan, ei!" Mitte, et selles kohas üldse oleks võimalik ujuda...
Barack Obama on muidugi Oahu staar number üks. Et see on koht, kus president veetis oma lapsepõlve ja ülikoolis käis, ei jäta kohalikud sellest mitte kasu lõikamata. Poodides müüakse "Barack Obama's Oahu" maanteekaarte, kus märgistatud kõik need kohad saarel, kuhu presidendi jalg vähegi astunud, aloha-särkide poed teatavad üksteise võidu, et just nende poest käis noorsand Obama oma lillelist "Hawaii vormi" ostmas, jne, jne, jne.
Ja rääkides aloha-särkidest - teate ju küll, need lillelised ja/või hulatüdrukute piltidega särgid, mis igas moepolitseinikus tekitavad soovi relva järele haarata - need oleks tõepoolest justkui Hawaii kohustuslik univorm. Neid turiste - tegelikult ka kohalikke -, kes värvikirevat varrukatega Hawaii särki ei kanna, võib lausa ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja mis seal salata - pärast kahenädalast reisi hakkab silm nendega harjuma ja mõned särgid hakkavad isegi meeldima!
Keelest ja meelest
Kõige imelisemad rannad, kauneimad vaated ja mõnusaimad ujumiskohad leiab Oahu saare põhja- ja idaosast, läänepoolne rannik on metsikum ja turistidevabam. Oahu lõunaosas on aga üks koht, mida rändurid taevani on ülistanud - Nuuanu Pali, mis asub täpselt seal, kus Koolau mäeaheli k, kogu Oahu selgroog, jaotab saare kaheks peaaegu ühesuuruseks osaks. Üht poolt sellest nimetatakse tuulepealseks, teist aga tuulealuseks. Dramaatilistelt kaljudelt avaneb vaade mõlemale poole ning see on tõepoolest muljetavaldav! Paraku on paigal verine minevik - 1795. aastal peeti seal julma lahingut, mille õnnetud kaotajad viskusid selleks, et mitte võitjate kätte langeda, Nuuanu Palilt alla... Muide, juba eespool mainitud härra Stingl väidab oma raamatus, et
Nuuanu Pali on ümbermaailmareisijate seas lausa 14 korral nimetatud maakera üheks kauneimaks vaateplatvormiks.
Oahu põhjaosas asub ka Polüneesia kultuurikeskus, omamoodi vabaõhumuuseum, kus tutvustatakse Polüneesia saarte ajalugu ja kombeid, esitatakse ohtralt rahvatantsu ja tiritakse rahvast mängudesse, ukulele- ja hulatundidesse, õpetatakse kookost purustama ja tarolehtedest mütsikest voltima. Turistlik, seda küll, aga kas Rocca al Mare vabaõhumuuseum siis ei ole?
Teel Polüneesia kultuurikeskusesse saab aga jalutada firma Dole ananassiistanduses, mis on üks maailma suuremaid ning kust meeldiv ananassihõng veel kauaks sõõrmetesse püsima jääb... või külastada ajaloolist surfilinnakest Haleiwat, kus pakutakse väidetavalt ka saare parimat shave ice'i. Shave ice kujutab endast hunnikut jääd, millele vastavalt kliendi soovile lisatakse kolme eri sorti siirupit ja mis maitseb nagu... siirupiga jää. Veider, aga kohalike seas hirmus populaarne ja paremates shave ice'i kohtades on järjekorrad sama pikad nagu nõukaajal kaljasabad.
Ja on veel üks koht, mis Oahul kustumatu mulje jätab - Byodo-In tempel (900aastase Jaapani pühakoja koopia), mis asub Kahekili maanteel, templite orus, taustaks majesteetlikud mäed.
Ja kui juba jutt Kahekili maanteele läks, siis eestlasel on muidugi keelelist "äratundmist" Hawaiil kui palju - kohanimed nagu Eha, Kaupo, Punaluu ja Kaka'ako ning sõnad ahi (tuunikala), kai (ookean), pali (kalju), aina (maa), puu (mägi) tekitavad küsimuse, et kuidas me küll omavahel seotud võiksime olla. Hawaii tähestikus, muide, on vaid 12 tähte ning Hawaii keelele kuulub omalaadne maailmarekord - tal on kõigil maal räägitavate keelte seas kõige vähem konsonante.
Viirastus ja unenägu
Aga tagasi Honolulusse. Hawaii pealinn, mis kunagi oli kaluriküla nimega Kou, jaguneb täna kaheks suureks osaks. Üks on n-ö downtown, kus asuvad Chinatown, kontorid ja äriettevõtted ning linna ajaloolised vaatamisväärsused, nagu Ühendriikide ainus kuningapalee Iolani Palace, Hawaii viimase monarhi, kuninganna Lili'uokalani ja riigi austatuima kuninga Kamehameha kujud, mitmed märkimisväärsed kirikud ning senatihoone. Ja teisel pool siis kuulus Waikiki oma hiigelhotellide, luksuspoodide, restoranide ja tänavameluga.
"Waikiki on viirastus ning unenägu," kirjutab Miroslav Stingl oma raamatus ja mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda. "Viirastus, mis mind kohutab, ja ka unenägu, mis on nii hirmus ilus. Mis lõhnab nagu aromaatne vein ja siis jällegi lehkab nagu vilets puskar."
Õnneks leidsin mina siiski rohkem hetki, mil Honolulu lõhnas kui aromaatne vein või kui hõrk krabikook, mida seal peaaegu igas restoranis pakuti.
"Aiasaar" Kauai
Oahust umbes pooletunnise lennusõidu järel leiame ennast väikeselt Kauai saarelt, mis erineb eelmisest eelkõige oma lopsakuse ja värvilise taimestiku tõttu. Oli see ka esimene saar, millele astus eurooplase jalg - just Kauail, Waimea linnas maabus 1778. aastal kapten Cook ja n-ö avastas Hawaii saarestiku. Loomulikult on talle linnakeses püstitatud mälestusmärk ning märgistatud on ka härra täpne randumispaik.
Kauai - kutsutakse ka Garden Islandiks ehk Aiasaareks - suurimaks tõmbenumbriks on tema võrratu värviline viis miljonit aastat vana Waimea kanjon (mis ei jää tegelikult ilu poolest millegagi alla Suurele kanjonile), sealsed jõed ning joad ja kosed, samuti Sõnajalakoobas Fern Grotto, kuhu pääseb ainult jõge mööda paadiga ning mis on nii romantiline, et väidetavalt abiellub seal iga päev kolm paari!
Kauai kaunemaid rannad on lõunas asuv Poipu ning põhjas paiknev Hanalei. Viimane on ameeriklaste seas eriti armastatud - ja tõesti maaliliselt kaunis - eeskätt seetõttu, et seal filmiti ka omaaegne popp muusikafilm "South Pacific". Hanalei on ka imeilus ajalooline linnake, kus leiab mõnusaid vintage-poode, kohvikuid ja restorane, paar kilomeetrit edasi sõites jõuab aga Kee'e randa, kus legendi kohaselt olla sündinud ka hula tants.
Armastust ja uudishimu
Reisi viimasel päeval külastan Kauai pealinnas Lihues kunstnik Brigitte d'Annibale'i stuudiot. Brigitte'i tööd jäid mulle silma ühes Poipu kunstigaleriis ning et tema koduleht kutsus lahkelt stuudiosse külla, võtsingi ühendust. Brigitte on Californiast, Santa Monicast pärit kunstnik ja arhitekt, kes tuli Kauaile pooleks aastaks, jäi aga... viieteistkümneks.
"Siin saan ma rahulikult pühenduda oma kunstile," rääkis varem Hollywoodi filmidele dekoratsioone maalinud kaunitar, kelle tööd ripuvad praegu nii galeriides kui ka erakogudes Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. "
Kauail oled vaid sina, sinu pere ja loodus. Ei mingit esinemist ega raha ja võimu näitamist nagu Los Angeleses."
Lisaks magusmõrkja retrohõngulise Hawaii temaatika - ja mitte ainult! - maalimisele on Brigitte pühendunud ka restaureerimisele - ta ise elab hoole ja armastusega taastatud vanas misjonimajas ning ajalooliste misjonimajade puust tükikesi lisab kunstnik ka oma taiestele. Arhitektina on ta taastanud saarel ka teisi maju peale enda oma ning armastus saare vastu kumab läbi igast tema tööst. Brigitte ei tee saladust sellest, et nii mitmedki teised saared - eeskätt Oahu - on turistide tõttu kõvasti kannatada saanud. "Seal domineerib nüüd ahnus ja raha," ütleb ta. "Ärge saage minust valesti aru - mul ei ole midagi turistide vastu. Aga me ootame siia vaid neid turiste, kes tunnevad nagu meiegi armastust meie saare ja siinsete põliselanike vastu, kes suhtuvad meisse respekti ja positiivse uudishimuga.
Kõigile neile ütleme me aloha!"
