Dan Rentea / Shutterstock.com

„Rasked ajad,“ ohkab Kate, Brigiti sõbranna juba Venemaa-päevilt, „oleme vist kodusõja lävel. Rahvas on nii kaheks jagunenud – need, kes on Brexiti poolt ja ei talu immigrante, ning need, kes tahavad olla osa Euroopast!“

Istun valgete lendlevate laudlinadega mägirestorani aias, kõrge imposantse palmipuu all, Inglismaal on täna, 31. märtsil emadepäev. Rivierasse tulin endalegi ootamatult ja üllatuslikult juba detsembris, uue elukaaslase kutsel. Mees ise sõidab pühapäeval koos 800 muu entusiastiga 100kilomeetrist rattarallit, ta kohalikud sõbrad kutsusid mind lõunale. Laua ääres on enamikus britid, aga ka prantslanna ning naine Puerto Ricost. Mehed on valdavalt vait ega taha arutlust üles võtta. Ajad on segased, kohalik kinnisvaraturg aeglane (sest inglased ei julge Rivieras elamisse investeerida) ja ega välismaal elavatel brittidel Brexiti küsimuses hääleõigust olegi.

Elu Rivieral aga on päikeseline sõna otseses mõttes. Nii pikka järjestikust pilvitut ja ilma vihmata perioodi nähti Nice’is viimati aastal 1945. Kuigi autoaknad võivad hommikuti veel härmas olla, tõuseb õhusoojus keskpäevaks 20 kraadini, sügaval sinitaevas lõikuvad lennukite aurusabad nagu kiirkaatrite vahuvood, pärastlõunaks imbub mägedelt alla külade kohale küpressi ja mimoosi oranžikaid õietolmupilvesid.

Elu Rivieral aga on päikeseline sõna otseses mõttes.

Aiamööbli klaaslaud kattub veerand tunni jooksul tiheda erkkollase puudriga, muru kõrbeb. Ainult orgude põhjas olevate ojade kaldal näeb õiterikkust ja lopsakat rohelust, segamini võsa all õitsevad sinililled, kahvatukollased metsikud alpi priimulad ja lillad kannikesed. Kui Eestis oleks 20kraadise soojuse juures juba kõik puud õites ja lehtedes, siis paljud Riviera lehtpuud alles ootavad suuremat kevadsoojust. Plaatanid on täitsa paljad, kamuflaaži mustritega tüvede küljes oksad nagu taevasse sirutuvad kondised sõrmed, samas kirsid ja ploomid ning õunapuud õitsevad, kiduratel mägitammedel on näha hiirekõrvu.

Käisin hiljuti Nice’i Lasnamäe-taolises linnaosas, ostsin internetikuulutuse abil endale kasutatud õmblusmasina ning prantslasest müüja määras kohtumise sinna ühe kaupluse ette. Tänavatel istusid mehed, lihtsalt niisama istusid, mitte ei mänginud raudkuulidega petangi nagu igal pool mujal. Naistel olid juuksed kaetud rätiga, nahavärvi ning näojoonte järgi otsustades polnud enamik neist sünnipärased prantslased. Õmblusmasina andis raha vastu üle aga naeratav ja sõbralik monsieur, tagasi autosse istusin suure õhinaga ja korrusmajade linnaosast lahkudes tundsin kergendust, kuidagi ebamugav oli seal olla, mulle tundus ka, et mind vahiti. No ma ei paista ju sünnipärane prantslane välja. Nice’ist Alpi eelmäestiku poole sõites läbisime mitmeid suuri ristmikke, tundsin autoaknast välja vaadates iga kord heameelt. Mind rõõmustas, et kollaseid veste enam barrikaadidel polnud. Imetlesin nagu ikka hoopis taevaste vahukaatrite mustreid lumiste mägede kohal. Kuhu need lennukid nii lendavad kogu aeg, karjakaupa ja suurtel kiirustel?