Vürsti juures lõunal
Suur helekollane buss kirjaga “Liechtenstein Bus” on enam-vähem esimene asi, mida ma Sargansi jaamas rongist väljudes märkan. Šveits on imehästi korraldatud maa ning loomulikult on võimalik sõita Davosi suusakuurordist Liechtensteini pealinna Vaduzi ning tagasi vaid üheainsa piletiga. Hoolimata sellest, et kõigepealt tuleb reisida Davosist rongiga Landquarti, sealt teist raudteed pidi Sargansisse ning edasi tollesama kollase bussiga Vaduzi.
Arvutiekraanil või paberil tundub see oluliselt keerulisem kui päriselus.
Ilmselt ei sõida ükski inimene spetsiaalselt Liechtensteini ning ka mina pole nii pöörane. Olen tulnud nädalaks Davosi, lootes naiivselt, et ma ei oska mägedes suusatada ainult sel põhjusel, et ma ei ole seda proovinud. Karm tegelikkus annab jalahoobi kohe esimesel päeval ja esimesel mäel. Õnneks on võimalik teha väljasõite ning nõnda loksungi ma tol aprillihommikul Sargansist bussiga Vaduzi poole.
Mitte üks linn, vaid kaks
Kui Šveitsi ja Liechtensteini vahel piiriks olev Reini jõgi ületatud, jääb esimesena silma üliimposantne kindlus kõrge mäe otsas. Gutenbergi kindlus Balzersi-nimelises külas, uurin ma hiljem kaardi pealt välja. Ja siis kohe varsti jõuamegi linna vahele.
“Juba Vaduz,” teen ma julge oletuse. “Pole üldse nii väike linn!” Aga pärastpoole kaarti vaadates selgub, et teel Vaduzi oleme läbinud teisegi linna, mil nimeks Triesen. Liechtenstein on lihtsalt nii väike maa, et seda uskuda on päris raske.
Esmapilk postkontori ehk Vaduz Posti bussipeatuse ümbrusele ei ole kuigi meeltülendav: tumepruunid ja luitunud-hallid 70ndate stiilis majad.
Keeran postkontori juurest sisse Städle-nimelisele tänavale ning pilt muutub paremaks. Siin asuvad valitsuse maja, uus parlamendihoone, raekoda, rahvusmuuseum, kunstimuuseum, postmargimuuseum ...
Pisut etteruttavalt tuleb tunnistada, et Städle ja sellega paralleelselt kulgeva Äulestrasse peal paikneb peaaegu kõik, mida võiks Vaduzi “ametlike” vaatamisväärsuste hulka lugeda. Ning need kaks tänavat ja nende mõlemas otsas asuvad väljakud on ka ainsad kohad, kus Vaduz oma uhke staatuse – ikkagi vürstiriigi pealinn! – enam-vähem auga välja kannab.
Vürst ja metsamehed
Minul on lapsest saadik pisut tobe huvi kuningate ja muude monarhide vastu, seepärast on mu esimene eesmärk minna vaatama Liechtensteini vürsti lossi. “Minna” ei ole päris õige sõna, täpsem oleks öelda “ronida” – loss kõrgub linnakese kohal mäel.
Küll aga on õige öelda “vaatama”, sest paraku tean ma juba ette, et lossi sisse külastajaid ei lubata. Vürst Hans-Adam II varjab oma perekonna privaatsust kiivalt ega ole tal ka vaja teenida lisaraha lossi külastamise eest pileteid müües. Monarhi isiklikku varandust hinnatakse umbes 40 miljardi Eesti krooni suuruseks, millega ta on üks maailma rikkamaid riigijuhte.
“Keine Besichtigung – No visit” hoiatab ka lossi suunas osutav pruun teeviit. Ma ei lase end sellest häirida ja suundun esiotsa reipal sammul ülespoole. “Schlossweg,” kinnitab järgmine viit. Ma olen päris kindlasti õigel teel.
Viis minutit hiljem tabab mind mõte, et oleks ikka parem võinud Davosi jääda ja suusatama õppida. Schlossweg on kindlasti kõige järsem tee, mida mööda ma eales olen astunud.
Peaaegu ilma liialdamata võib öelda, et see viib püstloodis mööda mäekülge üles. 63aastane vürst siit kindlasti ei kõnni.
Veel viis minutit hiljem tekib mul tunne, et olen siiski eksinud. Mägimatkarada meenutavalt trepikeselt olen küll jõudnud asfaltteele, aga see on kitsas, viletsas korras ja pealegi suletud.
Tee on kinni pannud üksainus sinine sõiduk, mille hiigelkõrge kraana abil võtab kamp metsamehi minu vallutatud mäeküljelt puid maha. Hakkan juba tagasi pöörama, aga ülemuse moodi metsamees viipab mulle.
“Zum Schloss?” küsib ta sõbralikult. “Sie müssen ein bisschen erwarten*.” Jumal tänatud, siin riigis saan ma saksa keelest aru! Davosis veedetud paari päeva jooksul oli mulle hakanud tunduma, et ma õppisin kunagi mingit muud keelt, igatahes mitte seda, mida saksakeelses Šveitsis räägitakse.
Kodu on mu kindlus
Kui järjekordse puuga on ühele poole saadud, aitab ülemuse moodi metsamees mu kättpidi kraanaautost mööda ja näitab käega lossi suunas. Järgneb pikem saksakeelne jutt, millest ma saan aru nii palju, et ta soovitab mul minna lossi juurest tagasi alla teistkaudu. Mingid kaks teed ja ... no eks see siis paistab, arvan ma omas mõttes ja ronin rahulikult edasi.
Tähendab, kui minul oleks 40 miljardit, elaksin ma küll mõnes hubasemas paigas kui see.
Vaduzi loss on kõige ehtsam keskaegne kindlus, mille vanimad osad pärinevad 12. sajandist.
Tornide müürid olevat kohati nelja meetri paksused! Loss näeb välja võimas, kuid samal ajal üsna räämas. Ilmselt on see nõnda tundunud ka vürstile, sest osa hoonest on tellinguis.
Rough Guide’i reisijuht on lubanud mulle salkade kaupa turiste, kes värava vahelt sisse piiluvad, aga tol keskpäeval seisan ma Vaduzi lossi müüri ääres küll ihuüksi. Ka remondimehi pole ühtegi, võib-olla on nad juba lõunale läinud. “Privat Besitz – No entrance” jne, jne seisab siin kirjas kolmes keeles ja mitmes sõnastuses. Mõjub tõrjuvalt, aga küllap ongi niimoodi mõeldud.
Võõra daamiga metsas
Tõtt öeldes olin ma lootnud, et saan mõne Jaapani turistide bussiga siit lossi juurest alla tagasi. Aga keda pole, seda pole. Metsamehe lubatud kaks teed on siin küll ja mingid viidad ka, aga ühelgi pole selgelt öeldud “alla linna” ega “raekoja juurde” ega midagi sellist.
Ma ei jõua veel kaarti uurima hakatagi, kui minu kõrval peatub tumesinine Hyundai Tucson. “Kas tahate alla minna?” küsib selle juht saksa keeles. Võõrastesse autodesse ei tohi istuda, aga kindlasti ei kehti see juhul, kui roolis on umbes 60aastane peen daam, kes mu vastust ootamata oma ridiküli ja muu träni juhi kõrvalistmelt tagapingile kühveldab? Loomulikult istun ma autosse.
Minu üllatuseks valib daam neist kahest teest selle, mida mina ainult jalakäijate omaks pidasin. Tucson suundub metsa vahele nii, nagu oleks mööda jalgradu sõitmine kõige tavalisem asi. Samal ajal küsitleb juht mind põhjalikult, minnes umbes esimese minuti lõpul sujuvalt inglise keelele üle. Et mis ma Liechtensteinis teen, kas ma olen pettunud, et lossi sisse ei saanud, kust ma nende linna tulin, kust ma pärit olen, millega muidu tegelen, jne.
Auto jõuab metsast viinapuuaedade ning vanade ja armsate majade vahele. “Siin on Vaduzi vanem osa,” viipab daam käega. “Siin on vürstile kuuluvad viinapuuaiad ja tema restoran. Ega siin Vaduzis eriti kuskil käia ei ole – ehk ainult kunstimuuseumis.” Hiljem kaarti vaadates mõistan, et tegime autoga peagu tervele linnale ringi peale.
Balti kett või Eesti Telekom
Saan teada ka seda, et minu uus tuttav töötab – loomulikult! – ühes Liechtensteini paljudest pankadest. Ta on portfolio manager, ostab ja müüb väärtpabereid. Ja varem on ta tegutsenud ajakirjanikuna. Kuna pangandus pole mullegi päris võõras ala, siis jätkub juttu kauemaks. Ka keset Vaduzi asuva pangamaja sisehoovi parklas, kuhu me nüüdseks oleme jõudnud.
“Estonia, Estonia,” ütleb ta mõtisklevalt. “Küll on huvitav, et ma sind kohtasin. Kas tead, mis tuleb mulle alati kõigepealt meelde, kui ma midagi Eesti kohta kuulen?” Mingil seletamatul põhjusel torkab mulle esimesena pähe Balti kett. Kuid ma ei jõua veel suud avada, kui daam oma retoorilisele küsimusele ise vastab: “Eesti Telekom. Ma ostsin seda aktsiat oma klientidele juba päris-päris kaua aega tagasi.”
Tema silmis on kaval ja endaga vägagi rahulolev pilk, ning sel hetkel tean ma, kes hakkab mulle nüüdsest meenuma iga kord, kui mina kuulen midagi Eesti Telekomist.
“Nii kahju, aga ma pean kellegagi kokku saama,” ütleb daam hüvastijätul. “Muidu võiksime minna koos lõunale ja veel juttu ajada.” Mul on tegelikult üsna ükskõik, kas see on niisama viisakus või mitte. Ootamatu kohtumine on olnud ilma lõunasöögitagi väga meeldiv ja huvitav.
Viisakus lööb pahviks
Aga jah, lõunasöök. Lossi ma sisse ei saanud, vürstiga värava juures ei kohtunud, aga miks ma ei võiks süüa lõunat vürstile kuuluvas restoranis.
Olen tollest söögikohast lugenud juba varem, nüüd aga näitas sõbralik liechtensteinlanna mulle ka selle asukoha sujuvalt kätte.
Restoran Torkel paikneb Vaduzi vanemas osas, viinapuuaedade ja erivärviliste aknaluukidega nukumajade vahel. Torkel tähendab marjapressi ehk surutõrt ning üks selline hiigelsuur press troonibki keset restorani rustikaalstiilis peasaali. Ülimalt viisakas meesteenindaja juhatab mu mõnusasse nurgalauda. Peale minu on restoranis veel vaid paar klienti, kes tunduvad kohalike pensionäridena.
Tallinna restoranide hinnad on viimasel ajal tõusnud sellisesse kõrgusesse, et vürst ei suuda mind enda numbritega kuidagi üllatada. Imeline porgandi-vanillisupp, tõelise kunstiteosena mõjuv lõhesalat ning pudel mineraalvett maksavad meie rahas kokku umbes 350 krooni. Küll aga lööb mu pahviks üks vanem tädi, kes minu lauast möödudes seisma jääb ja mind südamlikult kättpidi tervitab. Ka kõik teised teenindajad on tähelepanelikud ja viisakad ning ühtaegu väga sõbralikud. Tallinna teenindustasemega harjunud inimene tunneb ennast siin nagu elevant portselanipoes ...
Pärast lõunat teen linnakese vanemale osale mitu tiiru peale. Usun, et pildistasin siin üles peaaegu kõik majad! Hämmastab viinapuuaedade rohkus – neid on ka täiesti modernsete majade ümber. Paljud elumajad on tõeliselt suured ja uhked, kuid muidugi leidub ka tavalisi keskklassi maju. Ja ükskõik kus ma ei kõnniks, igalt poolt on näha mäe otsas trooniv vürstiloss (ning kõrge sinine kraana sealsamas lähedal).
Lõpuks jõuan ma taas raekoja juurde, kust enne alustasin mäkke ronimist. Ning siin kohtan ma siis ometi ka Jaapani turiste, kes üksteist raekoja taustal pildistavad ning selle vastas asuvat suveniiripoodi revideerivad. Samuti väljub siit väike värvikas turistirong Citytrain, mis teeb iga päev ühe 35minutilise sõidu mööda linna. Hetkeks näitab Liechtenstein mulle ka oma turistlikumat palet.
* Lossi juurde? Te peate veidike ootama (saksa k).
- on üks maailma väikseimaid riike – pindala on 160 km2 ehk veidi vähem kui Muhu saarel
- on koduks 35 000 elanikule, kellest enamik on katoliiklased
- kasutab riigikeelena saksa keelt
- on üks väheseid maailma riike, kus ei ole mingit sõjaväge
- on ilmselt ainus riik, mis on saanud nime inimese järgi, kes selle territooriumi ostis
- kasutab rahaühikuna Šveitsi franki
- pole, nagu Šveitski, euroliidu liige
- ei saa uhkustada ühegi lennujaamaga, küll aga on riigis helikopterite maandumisplats
