Trammid on uued ja ilusad, saab istuda ja vajadusel ka natuke pikutada. Kui aga Tallinna trammides hakkas levima tasuta wifi, tundus Ivarile ja Aivarile, et nad on sattunud paradiisi.

„Nüüd on ikka nii hea trammis väikest puhkepausi tehes võtta telefon välja ja natuke uudiseid lugeda või Facebookist uurida, kuidas teistel kodututel läheb,“ kiitis Aivar tasuta wifit. Vajadus tasuta neti järele on kodutute maailmas eriti tungiv.

„Teate ju küll, millised need internetipakettide hinnad on. Täielik röövimine! Hinnad igal pool muudkui tõusevad, aga kas pudelite hinda taaraautomaadis on tõstetud?“ küsis Ivar kriitiliselt.

Ivari ja Aivari sisstulekuallikaks ongi sotsiaaltoetuste kõrval pudelite korjamine. Mehed ei salga, et on korralikud viinaninad. Kui varem jõid nad peamiselt odekolonni, siis elu on Eestis edasi läinud ja nüüd joovad nad kaheliitrisest pudelist kanget õlut. „Odekolonn on endiselt odavam, aga kvaliteet maksab ka midagi,“ selgitas Ivar.

Joomine pole nende jaoks mingi häbiasi. „Iga kord, kui teen uue pudeli lahti, täidab rinda uhkus selle üle, et just tänu sellele pudelile saavad kusagil lapsed omale kausitäie makarone laua peale. On ju teada, et just joodikute maksutulu najal seisabki kogu Eesti riik,“ seletas Aivar.

Eesti riik on joodikute vastu olnud hea. Kas aga peale tasuta öömajade ja soojade trammide võiks riik veel kuidagi parandada kodututele suunatud teenuste kvaliteeti?

„Ma ei teagi. Mis sa, Ivar, arvad, äkki paneks trammi ka väikese dušinurga ja pesumasina? Võib-olla peseks end äkki mõnikord?“ küsis Aivar.

„Milleks maksumaksja raskelt teenitud raha raisata ebavajaliku tilulilu peale. Oleme seni hakkama saanud pesemata ja saame ka edaspidi,“ arvas Ivar elutargalt.