Kranaat: Savisaar juhatab vägesid
Edgar Savisaar: Kauaoodatud hetk on kätte jõudmas, Keskerakond saab lõpuks valitsusse! Jakunin saatis mulle Odnoklassnikutes kirja, kus teatas, et abi pole enam kaugel ja vaja on ustavaid mehi ja naisi, et üheskoos fašismi vastu seista.
Priit Toobal: Kogu Keskerakond rõõmustab koos sinuga, kallis Edgar! Jälle oled just sina, Edgar, tõestanud ennast kogu Eesti kõige targema poliitikuna! Võib-olla loll küsimus, aga miks sa Jakuniniga võimule saamisest rääkisid, kas ei peaks läbi rääkima Sven Mikseri või Taavi Rõivasega, et koalitsiooni teha?
Savisaar: Lipitsemisega jõuaksid sa veel kaugele, kui sa nii loll poleks, kulla Priit. Võimule aitavad meid rohelised mehikesed, kelle saabumisest ma Jakuniniga rääkisin. Ta palus uurida, kas meie seas fašismiohvreid on? Televisioon tahaks intervjuud teha.
Priit Kutser: Ma võin olla. Ma tunnen end fašismiohvrina iga kord, kui ma jälle mingi fašistlike tähtedega kirja saan. Isegi mu kabineti uksel on mu nimi kirjutatud fašistlike tähtedega. Antifašist – jah, see olen mina!
Savisaar: Antifašist on olemas, nüüd on vaja fašisti, kes teda telekaamerate eest okastraadiga ümbritsetud NATO lipuga peksab. Vabatahtlikke on? Ei ole. Eks ma valin siis näo järgi. Toobal, sa näed välja nagu aarialane, sina lähed NATO lipuga Kutserit peksma, siis tulevad rohelised mehikesed ja päästavad Kutseri ära. Peale seda ühineb Kutser roheliste mehikestega ja koos minnakse Toompead fašistidelt tagasi võtma.
Toobal: Kedagi võiks peksta küll, aga miks ma Kutserit pean peksma, ta on ju tore poiss ja lõppude lõpuks ka üks omadest. Peksaks ikka kedagi vastikut, näiteks Juku-Kallet?
Savisaar: Priit, iseseisev mõtlemine ei tule sul hästi välja, lõpeta see nüüd palun ära. Mine Linnariga kaasa, ta on sulle juba õmmelnud šiki mustast nahast natsikostüümi.
Linnar võtab Toobalil käe alt kinni ja viib ta ära.
Savisaar: Hea uudis on see, et valitsuse moodustame meie üksi, lisaks ministrikohtadele on pakkuda ka mõned ülesanded, mis tagavad igavese koha ajalooraamatus. Kes tahab sõita Moskvasse kirjaga, milles palume võtta Eesti Euraasia Liidu liikmeks, kus erinevalt Euroopast näidatakse neegreid vaid tsirkuses ja homoseksuaalsust pole veel leiutatud?
Ester Tuiksoo: Kas mina tohin minna? Ostsin hiljuti maailma kõige ägedama leopardimustrilise kleidi, aga pole veel leidnud ühtegi üritust, kus seda kanda.
Savisaar: Enn, sa pead ka minema. Ainult Ester üksi ei saa, üksik naisterahvas pole piisavalt väärikas, meil on lõppude lõpuks tõsine partei.
Enn Eesmaa: Kas ma tõesti pean? Ma oleks rohkem nagu toetav jõud, ütleksin Balti jaamas Estrile mõned head soovid kaasa, nagu “eesti rahvas peab sind igavesti meeles!”.
Savisaar: Enn, ma olen sinus pettunud! Isegi sel hetkel, kui ajalugu meid kutsub, pole sinust mingit tolku. Ma pidasin sind veel oma sõbraks. Kahju on.
Ukse taga kostab kolkimist. Kadri Simson ja Mailis Reps karjuvad, et ka nemad on juhatuse liikmed ja nad tuleb sisse lasta.
Siret Kotka: Kes neile fašistidele rääkis, et täna siin koosolek on? Toobal, jah?
Savisaar: Arvatavasti. Asjatundlikke abilisi on tänapäeval nii raske leida.
Savisaar teeb peent kitsehäält. Siin kapo, me ei saa teid sisse lasta, kui te ei taha just seifis oleva sularaha kohta vastuseid anda.
Simson ja Reps kaovad, Savisaar itsitab vaikselt.
